Samas on tarbimisega seoses ka tarbijal võimalik teatud piirides valida kas kulutada tulu tarbimiseks ja sellega seoses maksta kaudseid makse või mitte seda teha. Tarbimise maksustamist säästude ja investeeringute asemel on nähtud ühe kaudsete maksude eelisena majanduskasvu seisukohalt 56.Fiskaalse detsentraliseerituse eelised ja probleemid. 57.Kohalike omavalitsuste tulubaasi phikomponendid. Kohaliku omavalitsuse ksitlus Fiskaalne fderalism ja klubide teooria. Laialdasel fiskaalsel detsentraliseeritusel omad eelised: Inimeste soovid erinevad. hed tahavad niteks rohkesti parke, teised ei pea neid oluliseks. Detsentraliseeritud ssteemi puhul saavad inimesed huvigruppide viisi koonduda ja kujundada avalike teenuste paketi vastavalt oma soovidele. (Analoogia klubidega, kus liikmemaks ja liikmetele neid huvitavad teenused) Kohalikud omavalitsused sunnitud rohkem arvestama inimeste soovidega. Detsentraliseerituse puudusi: (1) Vimalikud
Vene sisekubermangudes oli pearahamaks varasemalt tuntud, Peeter I algatatud reform. Pearahamaksuga maksustati maksualuste seisuste meesisikud (aadliseisus ja vaimulikkond ei olnud maksualused seisused). Maksumäär 70 kopikat talupojal, linnakodanikul 120 kopikat aastas, kaupmeestel 1% varandustelt. Varasematel aegadel linlased otseseid riigimakse maksma ei pidanud. Pearahamaks kehtis 19.saj lõpuni, 1887.aastani. Riigil pidi olema ülevaade maksukohuslastest, selleks hingeloendused fiskaalsel eesmärgil, esimene 1782. Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784.aasta suvel algasid pearaharahutused, eelkõige Liivimaa kubermangus. Puudutas üle 60 mõisat Lõuna-Eestis, Läti alal oli veelgi suurem. Olid põhjustatud sellest, kuidas talupojad tõlgendasid seda – tõlgendasid, et tuleb hakata tasuma uut maksu riigile, aga on vabad vanadest maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus.
annaabi.ee 
