Illar Metsalu Kreeka filosoofia ja filosoofid Põltsamaa Ühisgümnaasium 10. c klass Mis on filosoofia? Kreeklased nimetavad üldiste probleemide üle juurdlemist filosoofiaks (ehk tarkusearmastuseks) Filosoofiaks loetakse mõtlejate ideid sestpeale, kui nad ei pidanud maailma enam konkreetsete jumalate kujundatuks, vaid asusid seisukohale, et see toimib mõne üldise loodusliku ja mõistusega tabatava põhimõtte järgi. Kreeka filosoofid Vana-Kreeka tuntumad filosoofid olid Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokratesest puuduvad teosed, tema mõtteid saame luguda tema õpilase Plantoni kaudu. Sokratese arvates oli filosoofia peamine mõte mõista hüve ja vooruse olemust. (Hüve see, mis on olemuselt hea, voorus see, mis aitab hüveni jõuda.) Sokrates (eKr469-eKr399) Elas 5. sajand eKr Sokrates võttis sõna riigivalitsemisest Tal ei meeldi...
Subjekt on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see, mida väidetakse. 3. Filosoof Platoni tõlgendusel on tarkuse aramastaja, kes ei püüa targaks saada ja kunagi ei saa. Jumalad filosoofide võrreldes ei saa targaks, kuna nad on juba targad, tarkus on nende sees. Tavalised inimesed aga ei ole targad, isegi kui nad nii arvavad, nad peavad tarkuseks neid teadmisi mis nad omavad. Sellega filosoofid on midagi keskmist tavaliste inimeste ja jumalate vahel. Filosoofides ühinevad tarkuse armastus ja armastusega tarkus. Nende jaoks on tarkus mitte teadmises, vaid mõistuses. Mina saan aru sellest nii, et filosoofid saavad aru et keegi meie maailmas ei saa olla täiuslik ja teada üldse kõiki, nad ainult suudavad end kogu aeg arendada, saavutada midagi uut, mitte kunagi ideaalset. Platoni arvates, filosoofid on parimad polise valitsejad kuna nad ongi see keskmine haritud ja harimatu vahel
paremini, kes ei soovi ise niiväga valitseda, sest neil puudub võimuahnus, nad juhivad targalt riiki ja võtavad vastu otsuseid mis on parimad tervele riigile ning erapoolet kõigest ülejäänust. Arvan, et just sellepärast peaksid riiki juhtima filosoofid, sest neil on kõige paremad eeldused selleks, nagu eelnevalt õeldud siis võib järeldada, et inimene, kes on võimul peab ennast targaks ning ta ei ihale uute tarkuste vastu, filosoofides kui inimeste ja jumalate vahepealsed isendites on seda jumalikkust ja tarkust rohkem ning seda eriti riigi juhtimiste küsimuses. Kindlasti võib ka seda väita et filosoofid ei ole võimuahned ning see aitab neil paremini otsuseid langetada. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse. mõtlemisega tunetavate asjade tõelist oadust võib nimetada ideeks. Seega idee ei saa
Hing on kui kaherattaline sõjavanker, mida veavad kaks tiivulist ratsut ja juhib kutsar. Hinged toituvad ideede vaatlemisest ja püüavad vaadelda ideede-maailma. Sealset tõelist ilu, õiglust jne. Inimhingedel on üks hobune peru. Mida vähem hing näeb ideesid, seda raskemaks ta muutub, mida rohkem hing näeb ideesid, seda väärtuslikum ta on need hinged, kes pole üldse näinud ideesid, kehastuvad loomades ja taimedes, kõige rohkem ideesid näinud kehastuvad filosoofides. Anamnees. (anamnesis) tunnetamine on meeldetuletamine. Õigete küsimustega saab juhtida inimest ennast ära tundma neid teadmisi, mis temas juba on. Õppimine on ka vajalik, kuid õppimise käigus tulevad hingele vaid meelde asjad, tegelikult justkui ei õpitagi. Voorused Vanad kreeklased ülistasid nelja põhivoorust: tarkust (sofia), vaprus (andreia), mõõdukust (sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid
annaabi.ee 
