sajandi teisel poolel. Saksa filosoof Wilhelm Wundt tõlkis ladinakeelset sõna kui hoolitsust, mis on suunatud elu paremaks muutmiseks. Tänapäeval on kultuuri mõistmine seotud küsimustega selle sisust (nt: mis on kultuur?), protsessist (nt: kuidas kultuur tekkis? loodi? kujunes ja kujuneb?) ja selle loojast. Niisiis mõistetakse kultuuri all inimtegevust ja selle tulemusi kõige üldisemal kujul, mis eristub loodusest st sellest, mis pole inimeste loodud. Mitmed 20. sajandi teadus- ja filosoofiasuunad, eriti antropoloogiline lähenemine, mõistavad kultuuri kui teatavat mentaalset ja käitumuslikku mudelit. Erinevatele inimrühmadele (perekond, kogukond, rahvus jm) on omane teatav enesestmõistetavuse, tavade süsteem, mis eristab inimrühmi üksteisest. Neid erisusi märgatakse alles kokkupuutel teise süsteemiga. Kultuur on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule. Siin on ilmekaks näiteks söömis-, pulma- ja matusekommete erinevus Idas ja Läänes, 19. ja 21. sajandil
juba omada ligikaudset ettekujutust sellest, mis on filosoofia. Küsimusele, mis on filosoofia, ei ole aga tänapäeval enam niisama lihtne vastata. Viimaste sajandite filosoofiat iseloomustab nimelt sedavõrd suur voolude ja vaadete paljusus, et nende kõikide jaoks ühist ning seejuures olemust- avavat määratlust on arvatavasti võimatu anda. Vaadete mitmekesisus on siin nii laialdane, et õigem olekski kõnelda mitte filosoofiast, vaid filosoofiatest. Nimelt erinevad mõned kaasaegsed filosoofiasuunad üksteisest mitte üksnes selle poolest, et nad annavad samadele küsimustele vastandlikke vastuseid, vaid koguni sellega, et neil puuduvad isekeskis üldse sellised küsimuseasetused, mida ühiselt mõtet-omavateks tunnistataks. Üheks vähestest asjaoludest, mis ehk õigustab seda, et me kasutame kõigi nende erinevate õpetuste puhul siiski ühtset nimetust “filosoofia”, võikski olla nende ühine ajalooline päritolu – nad kõik on ajalooliselt välja kasvanud
annaabi.ee 
