Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogika küsimused ning ta osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist. Aastal 1928 sai ta filosoofiadoktori kraadi. Aastal 1929 sai ta õiguse põhikoolis matemaatikat ja füüsikat õpetada. Aastatel 19301936 töötas ta õpetajana. Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja Anschluss'i kartuses Uus-Meremaale, kus ta sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli Canterbury University College'i filosoofialektoriks. Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale, saades õppeasutuse London School of Economics and Political Science juures loogika ja teadusliku meetodi lektori koha. Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks. Ta suri 17. septembril 1994. aastal Londonis. Popperi filosoofia Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist
majandust. Russelli huvi matemaaika ja loogika vastu sai uut jõudu, kui ta kohtas 1900. aastal Pariisis itaalia matemaatikut Giuseppe Peanot ning alustas pikaajalist projekti demonstreerimaks, et matemaatika on taandatav ja tuletatav loogikast (logitsism). Selle töö käigus kirjutas ta koos A. N. Whiteheadiga kolmeköitelise Principia Mathematica. See viis ka Russelli paradoksi avastamiseni, millest sai Frege logitsistliku projekti lõpp. 1910 nimetati Russell Trinity College'i filosoofialektoriks. Kui puhkes Esimene maailmasõda, osales ta aktiivselt sõjaväeteenistusest keeldujate liikumises ning teda trahviti 100 naelsterlingiga selle eest, et ta kirjutas lendlehe, milles kritiseeris ühe sõjaväeteenistusest keelduja kaheks aastaks vangimõistmist. 1916 kaotas Russell oma patsifistliku tegevuse tõttu koha Cambridge'is. Nii kolledz kui valitsus määrasid talle rahatrahvi ja ta kandis viis kuud vanglakaristust, mille jooksul kirjutas ,,Sissejuhatuse
Näiteks kaitses ta Richard von Misese frekventismi tõenäosuse tõlgendamisel, mida jagasid ka Hans Reichenbach ja paljud ringi liikmed. Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust Albert Einsteinist ja Bertrand Russellist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast Immanuel Kanti. Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja Anschluss'i kartuses Uus-Meremaale, kus ta sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli Canterbury University College'i filosoofialektoriks. USA-sse ega Suurbritanniasse ei õnnestunud tal pääseda. Haige ema ja teised sugulased jäid Viini. Natsistid tapsid 16 Popperi lähedast sugulast. Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "What is Dialectic" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat. Teos "Historitsismi viletsus" (The
annaabi.ee 
