Me isegi osutame ja kuulutame avalikult, et see filosoofia, mida meie sisse toome, ei saa nendes asjades olema kuigi kasulik. Ta ei ole käepärast, seda ei haarata möödaminnes, ta ei meelita aru eelarvamustega, ega lasku rahvahulga arusaamiseni, välja arvatud oma kasulikkuse ja tulemuste läbi. Olgu niisiis (kummagi poole õnneks ja heaoluks) kaks õpetuste emanatsiooni, ja kaks jaotust; sarnasel moel kaks vaatlejate või filosofeerijate hõimu ning just nagu sugulaskonda ja mitte kunagi omavahel vaenulikku või võõrast, vaid liidus olevat ja vastastikuse abiga seotut; lõpuks, olgu üks teaduste kultiveerimise meetod, teine leiutamise meetod. Ja nendele, kellele esimene on meelepärasem, kas kiirustamise või kodanikuelu pärast või selle pärast, et seda teist nad mõtte nõrkuse tõttu ei suuda haarata ja hõlmata (see, mis paratamatult valdaval enamikul juhtudel juhtub), soovime, et neil tuleks
See viimane situatsioon sümboliseerib seda, et inimene ei saa muidugi ka filosofeerides katkestada oma sidemeid meeltega tajutava kehalise maailmaga. Ta jääb kehaliseks ning meeleorganeid omavaks olendiks. Filosoofia ei pruugi kehalis-meelelise maailma üksikasjades orienteerumiseks vahetult kasulik olla, pigemini võib inimene pikaajaliselt mõisteliste aruteludega tegeledes eluvõõras paista (silmad on hämara koopaga harjumatud). Samuti võib filosofeerimine tekitada võõrastust mitte-filosofeerijate seas. See, et selline võõrastus võib üle kasvada ka vaenuks ja koguni valmiduseks tappa, on muidugi ilmne viide Sokratese surmamõistmisele ateenlaste poolt. Teiselt poolt pakub filosoofia aga just tõelise aluse meeltega tajutavas maailmas orienteerumiseks. Nii nagu see, kes on koopast väljaskäinuna võimeline iga varju hindama kas tõelähedase või moonutavana selle alusel, milline on varju jättev asi ise, nii
annaabi.ee 
