XVII sajandi loodusteaduse edusammude tõttu tulid nad uuesti teravalt päevakorda ja Leibniz andis neile vastused, mis sisalduvad tema komstruktsioonides. Täpsemate lahenduste leidmise pärandus ja tulevikule. Kõige olulisemaks ja väheaeguvaks osaks Leibnizi filosoofias on tema meetod, mis on täis silmapaistavid ideid ja mida on veel vähe vääriliselt hinnatud. Sügav austus, mida Marx, Engels ja Lenin tundsid Leibnizi kui teadlase ja filoosofi vastu, on seotud eelkõige tema dialektilise meetodiga. Suur valgustaja demonstreeris korduvalt selle meetodi rakendamist loodusteadustes ja matemaatikas, mistõttu ta siin Hegelist paremas mõttes erineb. Oma meetodi mõjukuse võlgneb Leibniz mitte ainult oma teadlase- ja uurijatalendile, vaid eelkõige sellele õnnelikule asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa
organism abitu, motoorselt ebaküps ning väga kehva nägemise ja kuulmisega. (Butterworth, Harris: 1994) Eelarvamuste kõrval, käesolevas referaadis käsitletakse Piaget, Gibsoni tajuteooriaid. Samuti Butterworth-Harris'i õpikus olevaid materjaale, mis on antud referaadi jaoks peaallikas. 1. EELARVAMUSED Varase nägemistaju olemuse üle on olnud vaieldused juba ammust ajast. Pikka aega püsis filosoofiline arusaam, mis ilmnes nii prantsuse filoosofi Jean Jeaques Rousseau kui ka 18. sajandi inglise filosoofi piiskop Berkley arutlustes, et visuaalsed aistingud ei saa anda teavet reaalsuse kohta, välja arvatud juhul, kui nad on seotud inimeste enda liikumise ja puuteaistingutega. Paradoks seisneb selles, et kuigi silma võrkkest on kahemõõtmeline ekraan, kuhu visuaalsed kujutised projitseeruvad, ning sellel puudub kolmas mõõde, tajume me ometi maailma kolmedimensioonilise ja ruumilisena.
annaabi.ee 
