aga prantsuse keel. Veel õppis ta peale tunde eesti keelt ja soome keelt. Peale gümnaasiumit alustas Johannes õpinguid Tartu ülikoolis, mida ta ei lõpetanud vaid suundus hoopis Ukrainasse Nežini Instituuti, kus oli elamine ja toit üliõpilastele tasuta. Kuid 1905. aastal puhkesid seal rahutused ja õpetöö seiskus ning Johannes loobus õpingutest ja suundus Helsingi Ülikooli, mille ta aastal 1910 lõpetas romaani filoogia, soome keele ja kirjanduse alal. 3.Keeleuuendus Aavik tegutses peale kõrgkooli prantsuse ja eesti keele õpetajana Jaltas, Tartus ja Kuressaares ning töötas muuhulgas ka „Postimehe“ toimetuses, kus ta iganädal avaldas lühiartikleid teemal „Väiksed keelelised märkused“ Ta oli ka haridusnõunik ja koolide peainspektor haridusministeeriumis ning Tartu ülikoolis eesti keele lektor. Johannes Aaviku elutööks oli keeleuuendus, mis
pärines Saksamaalt. 18. -20. juunini 1869 Tartus toimunud eestlaste üldlaulupole tuli ligi tuhat lauljat ja tillimeest. Laulupidu algas rongkäigu ning Maarja kirikus toimunud piduliku jumalateenistusega. 8. 1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile. Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsoone. Rahvusliku liikumise liidriks tõusis nüüd Hurt (1839-1907). Kõrvuti õpingutega asus J. Hurt agaralt osalema rahvuslikus liikumises. Siit algas ka süvendatud huvi filoogia, esmajoones eesti rahvaluule vastu. Agaralt lõi Hurt kaasa "Vanemuise" seltsi töös, midades ettekandeid eesti ajaloost ja rahvaluulest. J. Hurda tegevust takistas paljuski oma ajalehe puudumine. Selles olukorras võittis ta vastu Janseni pakkumise asuda. "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks. 9. Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse idee. Juba 1860. aastate algul
annaabi.ee 
