et see piiritleks õigusvastase käitumise õiguspärasest käitumisest. Seega tähendas “kriitika” kreeklaste sõnakasutuses eetilis-praktilist otsustusvõimet. Spetsiifilisema tähenduse omandas sõna “kriitik” umbkaudu 2 Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. 300. aasta paiku e. Kr., kui see kõrvuti sõnadega “grammatik” ja “filoloog”, hakkas tähistama asjatundjat filoloogilisel tegevusalal. Tolleaegne filoloogia tegeles peamiselt Homerose, Hesiodese ja teiste klassikaliste tekstide filoloogilise kriitika, s.t. pärandunud tekstide analüüsiga, mis pidi eristama ehtsa teksti hilisematest lisandustest ja moonutustest. Hiljem täienes niisugune puhtalt filoloogiline analüüs ka sisulise hinnangu andmisega tekstides kõne all olevale teemadele ning viimaste allegooriline tõlgendamisega.
Enamasti haridus väljaspool Balti provintse, just Saksamaal. Kolmandaks ajaloouurijatena diletandid, bioloogilise haridusega isikud. Göttingenis alles spetsialiseeritud ajalookirjutuse õpetamine, mõjutas tugevasti Baltikumi, seal alguse tugev üldajalooline suund. Üha kriitilisemalt töötama ajalooallikatega. August Upitz, Schlötzan. Viimane tegi endale nime Nestori kroonika uurimisega. Allikakriitika edusammud Lääne-Euroopas. Filoloogilisel pinnal, eestkätt Piibli kriitika. Tehniline filoloogiline kriitika enamasti. Sisuline kriitika, allikate kontroll hakkab 18. sajandi II poolest. 19. sajandil Saksa ajalookirjutuses buum. Balti valgustajad pea eranditult diletandid, viis ratsionalistliku optimismimi ja usuni progressi. Sellega kaasnev minevikku-eitav suhtumine ja allikate eitamine. ,,Keskaja kui pimeduse aja allikate" suhtes üleolevad. Nt vene kirjutuses pannakse kahtluse alla kõik, mis on keskajast pärit.
annaabi.ee 
