Ta ei tundnud nende maade teadust ega kirjandust, seepärast ei märganud ta ka uue aja psühholoogiat ja eetikat esile kerkimas. Niisuguses maailmasidemete puuduses sai tema maailmaks Taani ehk täpsemine Kopenhaagen. Ta jagas tolleaegsete taanlaste tavalist ebausku kõige taaniliku suhtes. Kierkegaard arvas, et Taanil oli Mynsteri näol tegemist aegade suurima jutlustajaga, Heibergi näol suurima eksisteeriva esteediga, Madvigi näol esimese filoloogiga, ja mis ta kõik ei öelnud, aga mõnikord ütles ta ka: tema ise on Taani suurim prosaist, mis oli küll vähem ülepingutatud oletus kui eelnevad. On kindel, et ta oli Taanile liiga suur. Kierkegaardile sai lõpuks selgeks, et nii väikese rahva seas võis enam-vähem inimväärset elu elada võimalikult vähe välja paistes, kui sinust on lõpuks saanud „Keegi“ aga Taanis elatakse õnnelikult ainult juhul, kui ollakse „Eikeegi“. Talle jõudis kohale see, et väikeses ühiskonnas
Koolis ei paistnud Aníbal millegagi silma. 13-aastaselt kukkus ta koolist välja ja vanaisa pani ta karistuseks oma tallu tööle. Järgmisel aastal naasis ta kooli ja temast sai eeskujulik õpilane. Ta hakkas õppima Lissaboni Tehnikaülikooli majandus- ja rahandusteaduskonnas ja lõpetas 1964, saades kokkuvõttes 20-pallisüstemis hindeks 16, mis on väljapaistev saavutus. 1. oktoobril 1963 abiellus ta Maria Alves da Silvaga, Lissaboni ülikooli lõpetanud saksa filoloogiga, kellega ta sai kaks last, Patricia ja Bruno. Kohustusliku sõjaväeteenistuse läbis Silva Mosambiigis, mis oli sel ajal Portugali asumaa, sõjaväeametnikuna Mosambiigi pealinnas Maputos, mis tollal kandis nime Lourenço Marques. 1966 asus Silva assistendina sellessamas teaduskonnas, mille ta lõpetanud oli. 1968 läks ta Yorki ülikooli, kus 1973 kaitses doktorikraadi majanduse alal. Ta naasis Portugali ning sai
annaabi.ee 
