tegemist ei ole neg moonutusega, inimesed käituvad loomulikult. Film „Tourau ja Bitti“, jutustab possession riitusest, üks episood, filmitud nii, et pandud külast nats väljas kaamera tööle aj siis ta liigub kaameraga küla suunas, kui ta kaameraga kohale jõuab, siis ühel hetkel kaamera suunatakse trummimängijatele ja siis nad reageerivad kaamera kohalolekule ja lähevad siis transsi (kaamera kohalolek päästis transi valla). Teadusseisund ei muutu ainult filmitavatel, vaid ka filmitaval. Kaaderepisood – terve episood koosneb ühest kaadrist. Ühe pika katkematu kaadriga jutustatakse terve lugu ära. Etnofiktsioon – rouch läheb provotseerivast mõjust edasi ja hakkab tegema filme, mis on selles suhtes fiktsioonid, et laseb filmitegelastel iseennast mängida. Mängu ehk fiktsiooni kaudu tegelikult näidatakse oma maailma, kuidas nemad sellest maailmast aru saavad. Esimene etnofiktsiooni teos on „Jaguar“ 1957-1967. Räägib siis noortest meestest, kes
Rouchiga on seotud olulised mõisted. Jagatud antropoloogia. Flaherty oli esimene filmitegija, näitas materjali kohalikele ja ootas tagasisidet. See mõiste tähendab uurimisobjekti, filmitava kaasamist filmi, uurimisprotsessi. Inimesed ei ole ainult objektiks, nad on kaasautorid, koostööpartneid informatsiooni hankimisel ja mõtestamisel. Rouch on öelnud, et antropoloog pole mingi putukauurija tegemist ei ole mingi monoloogiga vaid selge dialoogiga filmitaval on oma osa sõnumi kujundamisel, mida publikule edastatakse. Jõudis ise selleni, kui tegi 50ndate alguses (1951) uue filmi jõehobu küttimisest ,,Lahing suurel jõel" räägib, kuidas mitme kuu vältel shangaid kütivad Nigeri jõel jõehobusid, enne kui sinna lähevad paluvad samaanidel ennustada ja paluvad jahiõnne. Vee peal liikumine on seal kõige ohtlikum. Ka statistilised on kõige rohkem kokkupõrkeid jõehobudega. Kui ta näitas
annaabi.ee 
