käis sõpradega Lääne -Aafrikas paadimatkal, mida nad filmisid. Rouch ei olnud filmituga rahul ning see innustas teda filme tegema hakkama. Teda peetakse etnofiktsiooni (improviseeritud tegelikkus) rajajaks, esimene film selles stiilis oli "Hauka"(1950). Hauka oli religioosne liikumine, kus tantsiti, et saada enda sisse Briti koloonia haldurite vaim, seejärel etendati transi all olles militaarseid tseremooniaid, mida kolooniate halduridki päriselus. Etnofiktsioonis etendavad uuritavad/filmitavad oma kultuurilisi kogemusi läbi improvisatsiooni kaamera ees. Need improvisatsioonilised etendused võivad paljastada aspekte, mida muidu oleks keeruline leida. Kaamera-ja rezisööri töö võidakse samuti kohapeal improviseerida. Lugu ja dialoogid on ka välja mõeldud koha peal. Kaamerast saab kui filmi osaline. Rouch provotseeris reaalsust end paremini avama. Rouch tahtis toota jagatud antropoloogiat, see tähendab, et filmitavad saavad filmi
mõtted, tunded ja maailmavaated sinna talletab. Hagu pani juurde ka François Truffaut’ 1954. aasta artikkel ajakirjas Cahiers du Cinéma pealkirjaga „Une certaine tendance du cinéma français“ (Teatav kalduvus Prantsuse kinos). Ta kritiseeris stsenariste, kes kirjandusteoseid filmistsenaariumiteks vorpides püüavad säilitada truudust algmaterjalile, sealjuures stseene, mis nende arust filmitavad pole, ekvivalentidega asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad, omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega. Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’ järgnevad sõnad: „Ma lihtsalt ei suuda panna end uskuma Kvaliteedi Traditsiooni ja autorikino rahulikku kooseksistentsi. [..
annaabi.ee 
