Ta teadis juba üpris lapsest peale, et tahab sellesse, tollal ajal veel eriti eksootilisse maailma siseneda. Küll aga sooovis Erikal sel ajal pigem saada (tele)operaatoriks. Operaatori teekond jäi aga soiku ja 1973.aastal läks Erika hoopis praktika kaudu Telefilmi tööle. Tänapäeval on eelis on see, et võid valida, mida sa teed ja kuidas sa teed. Projekt ei sõltu sellest, kas see meeldib riigikorra esindajatele. Erika möönab, et oma filmiprojekte pole ta saanud eriti valida. Tallinnfilmis käis ikka nii, et see mille peale sind määrati, seda sa ka tegid. Kui Tallinnfilmi hakati kokku tõmbama, siis esimesena tõmmati otsi kokku just mängufilmis. Tol ajal oli kombeks nii, et stuudiotöötajatele maksti nö umbes 60% ulatuses palka filmide vahelisel ajal. Kui sa filmi ei tootnud, siis stuudio maksis sulle ikkagi palka. Erika räägib veel, et tolleaegsed tootmisperioodid olid palju pikemad kui tänapäeval.
Isegi õppinud monteerijale on keeruline meelde jätta, kus midagi on. Nad mäletavad palju rohkem mustreid, kuna see on peas/meeles, ei pea nad palju mõtlema ja teevad monteerimist ja asju üldse väga kiirelt. 25 Ka seda eelnevat projekti kritiseeriti mitmeti, kas need järeldused ei ole mitte ennatlikud ja kui adekvaatsed on nende tõlgendused. Sellist projekti on tehtud ka hiljem Läänes, Richard Chalfen, kes tegi mitmeid filmiprojekte Philadelphia teismelisetega. Lisaks valgenahalistele olid ka mustanahalised noored, anti võimalus teha omaenda äranägemise järgi filme. Eesmärgiks oli teada saada, kuidas sugu, etnilisus ja sotsiaalne klass määravad selle, kuidas noored endast kaamera abil räägivad. Kasutas mõistet sotsiodokumentaalfilm filmid ei räägi niivõrd inimesest kui inimese sotsiaalsest keskkonnast, kust ollakse pärit ja vastavalt sellele mõtlemisest ja maailmatajust
annaabi.ee 
