põnevusfilmi fiilingust maa peale tagasi. Tema karakter oli see, mis süvendas mõttet noored kogenematud poisid sõjas ellu ei jää. Olgugi, et poiste kadedust väärt omavaheline tugev side ja hea läbi saamine hoidis neid kaua elus, oli peagi käes see hetk, millal jälle ja jälle keegi sai surma või haavata. Need leinavad ja abi paluvad emotsioonid jõudsid filmist üllatavalt hästi vaatajani. Seda kindlasti tänu väga heal tasemel filmipildi kvaliteedile, helile ja ka suurpärasele näitlejate valikule. Rakendatud oli rida tuntud näitlejaid. Pataljoniülemat mängis Martin Veinmann, kompaniiülemat Jaan Tätte, valitsusametnikku Guido Kangur ja Soome ohvitseri Peter Franzen, soome näitleja. Tartu koolipoisse kehastasid Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli viimase lennu õpilased eesotsas Priit Võigemastiga Ahase osas ja Hele Kõre Marta rollis. Minu jaoks kuulub see film auväärt Eesti filmiklassikate hulka
kultuuri ja selle ruumiga. Loodud filmiteos võib olla kinovaatajale välismaise romaani esmatutvustus ning hilisem originaalteksti järellugemine võib teosest arusaamist, adumist ning sellest tulenevaid tõlgendusi oluliselt muuta. Pole välistatud, et see protsess võib olla ka tagurpidine ehk raamat oli loetud enne linateose vaatamist. Antud juhul oleks raamatu lugejal ja filmiteose vaatajal tegemist omamoodi kaksiktekstiga, kuid eks kirjasõna ja filmipildi võrdlemine on olnud pikemat aega paratamatus ja kirjasõna ekraniseeringu puhul saab väita, et lugemine ja vaatamine on lahutamatud mõisted. Võib-olla aitaks filmikeelde tõlkijaid see, kui nad originaalis kirjasõnas edastatud sündmusi ja tegelaskujusid ning nende karaktereid endale silme ette manaksid ehk prooviksid iseenda tarbeks visualiseerida teksti aegruumis ning me näemegi, et kirjandusteose originaali muutmine filmiks ei olegi võimatult kauged asjad.
annaabi.ee 
