ajalugu ja kirjandust. Sellel ajal tekkis noormehes ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemine, juhendamine jms oli küll vaid algselt hobi, kuid peagi tekkis võimalus jätkata karjääri Mäster Olofsgärdeni teatris. 1940. aastal sai Bergmanist rezissööri assistent Rootsi Kuninglikus Ooperimajas. Viis aastat hiljem anti südikale noormehele võimalus teha päris oma film, mille nimeks sai ,,Kriis". Bergmani filmiloomingus kajastuvad kõige tihemini eksistentsiaalsed küsimused sealhulgas ka surelikkus ning usk. Rezissööri arengu ja ideede kujunemise juures mängis tugevat rolli tema religioosne taust. Vanameistri filmides võib märgata mitmeid usuga seotud motiive ning tihti ka moraalsete ning eetiliste väärtuste üle arutlemist. Veel üks Bergmani loomingut mõjutanud tegureid olid lapsepõlves nähtud graafilises stiilis produtseeritud Piibli
"Juunikuu päevad", 1957 (koos Viktor Neveziniga) "Vallatud kurvid", 1959 (koos Juli Kuniga) "Ohtlikud kurvid", 1961 (koos Juli Kuniga) "Jääminek", 1962 "Jäljed", 1963 "Me olime kaheksateistkümneaastased", 1965 "Keskpäevane praam", 1967 "Hullumeelsus", 1968 "Tuuline rand", 1971 "Maaletulek", 1972 "Punane viiul", 1974 "Surma hinda küsi surnutelt", 1977 "Metskannikesed", 1980 "Nipernaadi", 1983 "Saja aasta pärast mais", 1986 "Regina",1990 "Suflöör", 1993 Erilise saatusega olid Kiisa filmiloomingus 1983. aastal tehtud ,,Nipernaadi" ning samuti varem valminud ,,Hullumeelsus", mida aastakümneid kinodes ei näidatud, vaid hoiti riiulil. Nõukogude ajal oli rezissöör kindel ja hästitasustav amet. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kaljo Kiisa filmitöö. Hea meelega osales Kiisk ka ise ekraaninäitlejana, mängides kaasa filmides: "Ühe küla mehed", 1961 "Mis juhtus Andres Lapeteusega", 1966 "Varastati Vana Toomas", 1970
annaabi.ee 
