Inimestele ei meeldi maksta toodete eest, mis ei rahulda nende vajadusi või ootusi. Selle tõttu mõned neist inimestest laevad huvi pakkuvaid faile alla ja kui neile meeldib allatõmmatud toode, siis on nad tõenäolisemalt selle eest valmis ka maksma. Kõik niinimetatud piraadid ei ole südametud jõhkardid, kes mõtlevad ainult enda huvide eest, on ka neid, kes lihtsalt tahavad kvaliteetsed toodet ilma riskimata. Räägitakse, et piraatlus tekitab kahjusid firmadele, muusikutele ja filmikompaniidele, kuid kas see on täiesti tõsi? Vaatame nii filmimaailma kui ka muusikuid. Kas on näha, et need firmad või inimesed on kannatanud piraatluse tõttu? Ei ole, sest maailmas on piisavalt inimesi, kes ostavad nende tooteid ja toetavad neid. Küll aga oli neli aastat tagasi uudis, et Metro-Goldwyn-Mayer läheb pankrotti ja nii ka juhtus. Mõelda vaid, üks Hollywoodi suurimatest kompaniidest läks pankrotti. Kas saab süüdistada piraate selle juhtumises? Saab küll, kuid kui
järgneval kümnendil. Kõige populaarsem meelelahutuse vorm oli ikkagi filmid. Rohkem kui 60% ameeriklastest nägi vähemalt ühte filmi nädalas, ja nädalane vaatajate hulk oli kusagil 60-75 miljonit. Siiski vaatajaid kaotati majanduskriisi kõrgpunktis ja alles 1934.aastal filmitööstus taaselustus. Filmid pakkusid rohkem kui põgenemist depressioonist, need säilitasid ameerika kultuuri traditsioonilised aspektid.6 Raske aeg andis eelised suurtele filmikompaniidele ning 1930-ndaid iseloomustab nii öelda suure viisiku (Columbia Pictures, Universal Pictures, RKO, Twentieth Century Fox, Warner Bros.) domineerimine. Sellegipoolest varitses neid stuudioid mitmed katsumused nagu vaatajanumbrite vähenemine, meretaguste turgude kadumine, tsensorite oht, ja anti-monopoli seadused. Kuid see kohanes ja elas selle üle, tänu tugevale alusele, mille olid Hollywoodi süsteemi pioneerid rajanud.7
annaabi.ee 
