org/wiki/Georges_M %C3%A9li%C3%A8s ) . Tema filmide stiil aga edasi ei arenenud. 1902 aastal valmis ka Mélièsi tuntuim film "Reis kuule". See 14-minutiline suurvorm oli inspireeritud H. G. Wellsi 1901 aastal ilmunud raamatust ,,First Men in the Moon" ning oli maailma esimene ulmefilm. Film nõudis suuri väljaminekuid, kuid sisse tõi vähem, kui võinuks loota. Aastatel 1905 kuni 1912 loodud filmid ei küündinud tasemele, mille seadsid uute autorite tööd oma järjest edasi areneva filmikeelega. Järjest süvenevad majanduslikud raskused sundisid Méliès´d lõpetama filmide tootmine. (http://webcache.googleusercontent.com/search? q=cache:BzeY05JSj9gJ:hadatapp.blogspot.com/2011/03/kinematograafia-esimesed- sammudsaksa.html+&cd=4&hl=en&ct=clnk&gl=ee&client=firefoxa) D.W. Griffith ja filmikunsti eneseleidmine Edwin Stanton Porter oli teedrajavaks eeskujuks David Wark Griffith´i teekonnal filmikunsti radadel. Oma kahe kuulsaima filmiga, ,,Ameerika tuletõrjuja elu" ja ,,Suur
Filmiteooria ja –ajaloo õppejõud dr Richard Neuperti sõnade järgi rääkis 1960. aastal pea iga järmine Variety artikkel uuest lainest mineviku vormis (Neupert, 1998). Hoolimata sellest, et vaatajanumbrid langesid 354,7 miljonilt 1960. aastal 184,4 miljoni peale 1970. aastal (Vincendeau, 2009), on liikumise lõpu dateerimine aega, mil just oli jalad alla saadud, ilmselge liialdus. Kuigi nii Truffaut’ kui Godardi teine film ei olnud nii edukas, jätkasid nad filmikeelega eksperimenteerimist ka järgnevatel aastatel, luues selliseid klassikuid nagu „Jules et Jim“ (Truffaut, 1961), „Le 9 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis mépris“ (Godard, 1963) ja „Bande à part“ (Godard, 1964). Uue laine kuldvara hulka kuulub kindlasti ka Agnès Varda „Cléo de 5 à 7“ (1962) ja Claude Chabroli „Les bonnes femmes“ (1960)
annaabi.ee 
