aastal Pariisis ning koordineerib organisatsiooniga liitunud filmiarhiivide (üle 100) tegevust filmide säilitamise ja linastamise küsimustes. Filmiarhiivi kuuluvus erinevatesse rahvusvahelistesse ühendustesse on leitav siit. Filmiarhiivi ajalugu Fotode ja filmide riikliku kogumise idee tekkis eeskätt Soome eeskujul 20. sajandi 20-ndail aastail. Selleks ajaks oli ka Eestis märkimisväärsel hulgal kogunenud nii kutseliste kui asjaarmastajatest fotograafide loomingut. Esimesi filmikatsetusi tehti teadaolevalt Johannes Pääsukese poolt juba enne I Maailmasõda. 1920. aastal pandi alus eesti filmitööstusele rajati o/ü "Estonia-Film", mille 10-aastase tegevuse käigus valmisid päevakajalised kroonika- ja lühifilmid. 1921. aastal esitas Haridusministeeriumi Muinsusvalitsuse fotoarhiivi komisjon kava Riigiarhiivi juurde fotoarhiivi asutamise kohta ning ühtlasi pöördus Riigiarhiivi ja teiste asjaomaste asutuste
Projektis osalejad olid filmiga kui sellisega tuttavad. Worth ja Adair toovad välja, et enamus filmides olid pikad lõigud jalutamisest/liikumisest. Uurijad selgitavad liikumist navahode mõtlemisele omasena. Käitumises ei kajastu, aga on omane nende luulele ja legendidele. Navanhode keeles on palju liikumist väljendavaid verbe. Suurplaane nägudest eriti ei olnud, mis on kooskõlas käitumisega, sest nad väldivad silmsidet väljaspool perekonda. Worth oli teinud juba ennem selliseid filmikatsetusi oma tudengite peal, kus lubati teha film ükskõik millest ja ei suunatud. Üks Worth ´I õpilane R. Chalfen, kes osales ka navahode projektis, arvas, et sotsiaalne päritolu määrab ära milliseid filme tehakse e sotsiodokumentaal. Sotsiodokumentaalis on filmimise protsessi analüüsitud kui sotsiaalset protsessi, mille käigus filmitavate elud saavad mõjutatud. Sotsioloogiliste teadmiste abil analüüsitakse sotsiaalset tegelikkust.
annaabi.ee 
