Nagu Arvo Kruusement, annab ka Veljo Tormis ,,Kevadele" osake iseendast. Tema tööks jäi filmimiseks vajalike palade leidmine ja lindistamine. Ta tegi kõik, et filmi muusikaline külg oleks nii sisult kui vormilt korras. Filmis saab kuulda tema enda loomingut ja ka ,,Kui mina noor veel olin" ja ,,Lauliku lapsapõli" millega algab ka film. 1970. aasta jaanuaris esilinastub kauaoodatud ,,Kevade". Palamusele oli tulnud mitu korda rohkem filmihuvilisi, kui kinosaali mahtus. Mõeldud kahe korra asemel tuleb filmi näidata viis korda järjest, hilisööni välja. Vaatajate hinnang on vaid kiitev ning isegi vabariigi filmikriitikud on meeldivalt üllatunud. Kõigil on heast filmist hea meel. ,,Kevade" venekeelne variant valmis 1970. aasta detsembris ja sellest sai ka üleliiduliselt üheks menukamaks eesti filmiks. ,,Kevadele" järgnevad filmid ,,Suvi" valmis seitse ning ,,Sügis" kakskümmned üks aastat hiljem
Kui kõik filmid räägiksid inimeste igapäevaelust, siis ei oleks nende vaatajaskond kindlasti nii suur. Selles igapäevases ühiskonnas peab olema midagi, mis teeb selle talutavaks. Ja just filmide vaatamine aitab unustada mõneks ajaks mured, ning kogeda midagi uut. Muidugi ei saa väita, et kõik inimesed nii arvavad. Inimeste eelistused on erinevad. Näiteks vaatavad mõned ainult õudusfilme, teised jälle romantilisi komöödiaid. See valdkond on väga lai. Kuid meid kõiki filmihuvilisi ühendab soov kogeda midagi uut. Samas on ka inimesi, kes ei arva filmidest midagi, ning eelistavad hoopis teatrit, mida võib samuti pidada kunstiks. Ma pole ise küll eriti teatrit külastanud, kuid ma mõistan neid inimesi hästi. Teater on midagi palju reaalsemat, kui film. Me saame seda kogeda just sel hekel, kui see toimub ja näha nende tundeid selsamal hetkel. See kõik on väga kunstiline. Kunstiga seoses meenuvad mulle veel kirjandusteosed, mis on kunstilise väärtusega
annaabi.ee 
