jooksul valgust registreeritakse säriajast. See valgushulk, mis satub filmile/sensorile ava ja säriaja kombinatsioonina, annabki säri. Säri võib olla õige või vale. Viimasel juhul on pilt kas liiga hele (saanud liiga palju valgust) või liiga tume (saanud liiga vähe valgust). Siiski pole alati nii lihtne määrata, millal on säri õige ja millal vale see sõltub ka fotograafi nägemusest ja taotlustest. Nii on juba filmifotograafia aegadel kujunenud mõisted High key ja Low key esimesel juhul on tegu teadliku ja taotlusliku ülesäriga, kus pildil on ainult heledad toonid, ja teisel juhul taotlusliku alasäriga, kus peaaegu kogu pilt on tumedates toonides. 8.1 Särituse aeg Särituse aeg on aeg, mille jooksul kaamera katik on avatud, et lasta valgust sisse. Säriaega mõõdetakse sekundi murdosas või lausa sekundites. Sõltuvalt kaamerast on lõoge kiirem
valgustundlikuks muudetud zelatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida. Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus ka negatiiv-positiivprotsessile, põhimõttele millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi. Võrreldes dagerrotüübiga oli kujutis kalotüübil vastupidavam, kergemini vaadeldav ja soojemate toonidega. Sellegipoolest ei saavutanud kalotüüp niisugust populaarsust, kuna säritamine ja pildi tegemise protsess oli aeganõudvam ning paberi omaduste tõttu polnud tulemus sama kvaliteetne, pealegi kippus kujutis paberil aja möödudes nõrgenema. Kuigi veidi enam kui kümnendi jooksul talbotüüpi täiustati,
annaabi.ee 
