iroonia, irvitamine kõige kalli üle, sihilik vulgaarsus ja hüsteerilisus ning deklareering: " Ma olen Rogozinile paras paariline!" omandavad suure kaalu Nastasja Filippovna käitumises, teevad temast vaimselt haige inimese. Ta laseb käest kõik võimalused saada õnnelikuks koos mehega, keda ta sügavalt armastab. Taolist teguviisi võib pidada naise vaimse ebastabiilsuse sünnitiseks, ent sellegipoolest on just tema ise see, kes enda õnne takistab. Lisaks Nastasja Filippovnale takistab enda õnne raamatus ,,Idioot" ka teine kaunitar, Aglaja Jepatsin. Ta on haruldaselt ilus tütarlaps, kelle kohta vürst Mõskin ütleb: ,,Peaaegu nagu Nastasja Filippovna kuigi hoopis teist laadi!" Sellegipoolest on neiu väga vastuoluline isiksus, tal on äärmiselt keeruline ning raske iseloom. Teda võib kirjeldada kui naist, kes varjab oma tundeid viimase minutini. Ta on vürsti armunud ning teab, et mees tunneb tema vastu sama, et ei tunnista seda
selles, et ta võttis sureva Ippoliti oma hoole alla. Ippolit kasutas Mõskini korterit, raha ja aega, nimetab teda peaaegu suu sisse idioodiks, kuid vürst ikkagi aitab teda... Mulle tundub, et Mõskin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale "armastus tähendust". Ta mõistis armastust kui vanema-lapse vahelist armastust, näiteks kirjutab ta Aglajale kirjutatud kirjale alla "Teie vend". Hea näide armastuse mittemõistmisest on Mõskini abieluettepanek Filippovnale. Mõskin näeb ainsana Nastasja ilu varjus kannatavat inimest, keda, nagu Mõskin usub, võib päästa armastus. Mõskini kaastundest on teoses hea näide see kui Aglaja võtab vürsti kaasa Nastasja juurde arveid klaarima, kuid Filippovna hüsteeriline vastureaktsioon kohutab Aglaja põgenema. Mõskin tahab küll Aglajale järele minna, kuid kui Nastasja minestab, jääb vürst sellega, kes vajab rohkem hoolt ja hoolitsust. Minule jätab Mõskin korraga sümpaatse ja vastaka tunde
õilsust, vaid sõidab noore kaupmehe Ragoziniga Moskvasse. Sellele seltskonnale järgneb ka Mõskin. Algab närvilisuse, hiljem juba vaimuhaige naise heitlemine Rogozini ja Mõskini vahel. Nastasjat kohutab Rogozini kirg; ta jumaldab Mõskinit, kuid kardab vürsti ,,avaliku naisena" kompromiteerida. Ta pendeldab ühe juurest teise, põgenedes korduvalt altari eest. Vaid langetõve hoog päästab Mõskini armukadeda Rogozini noa eest. Tulemuseta püüdluste järele anda Nastasja Filippovnale hingerahu tuleb Mõskin kohutavale järeldusele ,et Nastasja on psüühiliselt haige. Pikkamööda vaibub tema armastus, jääb vaid sügav kaastunne. Endale teadvustamata armub Mõskin hoopis Aglaja Jepantsinasse, kes, nähes temas uusaja don Quijotet, on vürsti juba ammu salaja armastanud. Vürsti ja Aglaja peigmeheks ja pruudiks kuulutamise eelõhtul puhkeb katastroof. Uhket ja ennast armastavat Aglajat paneb sügavalt kannatama hoopis tema
annaabi.ee 
