jagada viide etappi. Esimeses ja teises etapis seonduvad rakud nõrgalt või lühiajaliselt pinnaga, millele järgneb lõplik adhesioon. Kolmandas ja neljandas etapis rakud agregeeruvad mikrokolooniateks ning jätkavad kasvu. Viiendat etappi iseloomustab lühiajaline liikuvus, kui osa rakke vabaneb. Ka teistel liikidel on täheldatud sarnast arenguetapilist jaotust, nt Escerichia coli ning Vibrio cholerae. Kiire vooluga veekogus moodustavad bakterid niitjaid (filamentseid) biofilme (Joonis A). Vaikse vooluga vees moodustuvad seene- või kuhjakujulised biofilmid (Joonised B, C). A B C 6 Biofilmi moodustumiseks vajalikud geenid
Sai nime · Actinomyces bovis. Hiljem avastati sarnane haigus ka inimestel ja haigusetekitaja sai nime A. israelii. levik · Aktinomyces't leidub tavaliselt inimeste ja loomade suuõõnes, mandlitel ja ka hambakatus. Neid on ka naiste suguteede limaskestal ja nad kuuluvad oma peremehe normaalse mikrofloora koostisesse ja on tavaliselt mitteülekantavad. · Bergey oli ilmselt esimene, kes näitas, et hambakatus on rohkesti filamentseid baktereid, mis hiljem osutusid perekonna Actinomyces esindajateks: A. israelii, A. naeslundii, A. viscosus ja A. odontolyticus. Adhesioon, hambakatt, igemepõletik · Oluline on see, et Actinomyces suudab kinnituda otseselt hambaemailile, ilma teiste bakterite abita. Võib olla seega katu algataja. Adhesioonis osalevad nende poolt toodetavad levaanid ja dekstraanid. Nad moodustavad hamba ja igeme pinnal suure
annaabi.ee 
