Pleurozium schreberi ja Hylocomnium splendens- nende lehtedes on sinivetikad, mis seovad boreaalses metsas 20kg N/aha lämmastikku. 10-30% fotosünteesi produktidest kasutavad juuremügarad ära. N fikseerivate taimede poolt rikastatud substraadile saavad tulla teised liigid, kes tõrjuvad N fikseerijad konkurentsist välja. Kui koosluses on palju pettureid, siis nad kurnavad N fikseerijaid. Petturiteks on vähem efektiivsed N-fikseerijad või need, kes üldse ei fikseeri. 14. N-fikseerijate mõju taimekoosluste struktuurile N-fikseerimine mõjutab taimekooslusi, mõjutades taimedevahelisi interaktsioone. Ei oma mõju teistele liikidele, kuid täiendavad kooslust (komplementaarne ressursikasutus- mügarbakteri lisamine ei muutnud mitte N-sümbiontide biomassi, vaid suurenes liblikõieliste biomass). Väetamiskatse: kui lisati P väetist, siis koosluses said hakata domineerima liblikõielised, sest nad said hoida N/P suhet kontrolli all. Kui lisati nii N kui ka P
organismidest on atmosfääri lämmastikust toitumine kättesaamatu unistus. Nad ei suuda molekulaarset lämmastikku assimileerida. On olemas aga ka sellised mikroobid, nt perekond Rhizobium, Azotobacter, ka mitmesugused tsüanobakterid, kes suudavad molekulaarset lämmastikku fikseerida ehk ringesse tuua ja kulutades selleks tohutult energiat. Ühe grammi lämmastiku assimileerimiseks kulub 10-12 grammi glükoosi. U 80% lämmastikust, mis saab taimedele söödavaks, tuleb läbi N fikseerijate ja 12% tuleb läbi selle, et äikese tagajärjel redutseerivad v oksüdeerivad? Kui see maha sajab, siseneb bioloogilisse ringesse. Lämmastik satub nii organismi, sealt valkude koosseisu. Mööda toiduahelat pidi aminohapetes kuni ära surrakse ja surma korral sellest aminorühmast (-NH3) hakatakse mineraliseeruma, toimub selline protsess nagu ammonifikatsioon. Ammonifikatsiooniga tegelevad praktiliselt kõik organismid. Väljutavad olulisel hulgal ammoniaaki
annaabi.ee 
