Halle. Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides. Pillid ja pillimuusika keskajal Umbes 9. sajandil hakkas pillide kasutamine domineerima ka kirikumuusikas. Levinum pill oli siin orel, samuti portatiiv- see on ühe käega mängitav ja kaasaskantav orel. Keelpillidest kasutati fiidelit ja rebekki. Fiidelist areneb hiljem välja viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf ja lauto. See oli 16. 17. sajandil levinumaid pille. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii. 10. sajandist on pärit esimesed näited mitmeehäälsest kirikulaulust. Esimest mitmehäälset kirikulaulu nimetati organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse koraalile). Kõige tuntumad organumite kirjutajad on Leonius ja Perotinus. Leoniuse
Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot, mis sai hiljem, 16. ja 17. sajandil, üheks levinuimaks pilliks. Meie kandle samaselt kolm- või nelinurksele kõlakastile pingutatud keeltega psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates või ka keeltele lüües. See ainult keskajal tuntud pill oli klavessiinilaadsete
annaabi.ee 
