Ta on silmapaistvaimaid ,,Pallase" maalikoolkonna esindajaid. Viljeles kõiki tahvelmaalizanre, monumentaalmaali ja raamatuillustratsiooni. Alustas impressionistlikult valgusküllaste ja koloriidilt varjundirikaste maalidega: Figuur tooli ja lilledega (1939, EKM), Interjöör (1940, EKM), Linn õhtul (1940, TKM). 1940. aastail maalis palju maastikke (Suislepa maastikud, 1942 - 1944) ja portreid (Kunstnik, J. Valki perekond; mõlemad 1945, erakogus, Tartu), dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone (Viiuldaja, 1943, TKM; Peale lõunat, 1944, EKM) ning suure vormiüldistusega linnapolte (Põlenud linn, 1943, EKM; Purustatud linn, 1944,TKM). Loomelaadi uuenemine avaldus figuuri üha tugevnevas stiliseerimises (Öine habaneera, 1944, EKM) ja irreaalse meeleolu süvenemises (Meenutused, 1946,TKM). Suutis säilitada isikupära ka ajal, kui nõukogude kunstipoliitika surus kunstnikele peale realistlikku käsitlusviisi ja kindla temaatika. Ajastut ja portreteeritavaid
Suuremate ruumide lagesid toetasid sambad. Põrandad laoti kivi- või keraamilistest plaatidest, tihti kaeti vaipadega. Elamute sisekujunduses kasutati suhteliselt eredaid värve. Vararomaanikas oli akende ees loomapõis ja luugid, esimesed teated tinaraamides klaasakendest pärinevad 11. sajandi lõpust. Siiski jäid ruumid suhteliselt pimedaks, valgustuseks kasutati küünlaid. Värvid: Romaani sisekujunduses kasutati intensiivset ja eredat värvigammat, kus figuurikompositsioone pingestati tihti tumedate kontuuridega. Punane, kollane, sinine, ookritoonid. Ornament. Romaani stiilile iseloomulik ornament oli äärmuseni stiliseeritud taimornament, mis levis üle kogu Euroopa. Tüüpiliseks võib pidada ka köiekeerdusid meenutavaid mõikaid, mida kasutati aktsendina ukse-ja aknaavade kujundamises. Romaani ornamentika mitmekesisusest annavad aimu ornamentaalsesse süsteemi lülitatud grotesksed maskid, fantastilised koletised ja figuurid. Kaarfriisid
annaabi.ee 
