1696-1697 oli ta Eestimaa rüütelkonna peamees. Tema surres läks mõis edasi tema postuumselt sündinud pojale Reinhold Gustav von Ungern-Sternbergile. Peale viimase surma 1787.aastal pärandus mõis hilisemale Tartu Ülikooli asekuraatorile parun Johann Friedrich Emmanuel Ungern-Sternbergile, kes 1802.aastal müüs selle krahv Jacob Pontus Stenbockile. 1878.aastal ostis mõisa krahv Ewald Alexander Andreas Ungern-Sternberg ning liitis selle Ungern-Sternbergide fideikomissiga. 1899. aastal päris isa surma järel mõisa krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin Ungern-Sternberg. Kui viimane lastetuna suri, läks mõis edasi tema nooremale vennale Klaus Kaspar Alexander Ungern-Sternbergile, kes oli ühtlasi ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik. Ungru mõis asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Alates 1620test aastatest kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses. Mõisa viimane
Legatum itaque est donatio quaedam a defuncto relicta (Inst 2, 20, 1 – legaat on teatud kink, mis on surnu poolt (legaadina) jäetud). Sõna „fideikomiss” teket seletatakse väljendiga fidei alicuius committere”mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama” ja oli algselt moraalne kohustus. Fideikomissid tekkisid tõenäoliselt selleks, et juhul, kui ei olnud võimalik testamendi või legaadiga teatud isikute midagi pärandada (naistele jne), siis sai pärijat fideikomissiga kohustada asju ikkagi neile üle andma. Vt lähemalt E. Ilus, 10. ptk. 18 18.-19. sajandil Eesti- ja Liivimaa provintsides oli see armastatud vaidlusteema – kas favor libertatis kehtib ka neis provintsides pärisorja vabakslaskmise jm vabadusprotsessis (peamiselt küll vaba olemise) või mitte. Kui varasematel aastatel leiti, et Balti provintsides see ei kehti, siis hiljem eelistati vabadusprintiibi kehtimist vt K. Kello magistritöö: Isikliku sõltuvuse piirid ja tunnused 18
annaabi.ee 
