Igal rahval on täita oma ülesanne, sest ta on inimsuse mõtte üheks eriliseks ja asendamatuks väljenduseks. Fröbeli arvates rahvakasvataja saab ehtselt ja tõeliselt toimida rahvakasvatuse heaks, kui ta endas kannab selle rahva kõiksust, kellele ta tahab kasvatada, ja kui ta seda tervenisti eeldab, kuigi ainult idudes ja kalduvustes, oma kasvandikus ja õpilases. Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel veendunud, et rahvaelu ja rahvavaimu kõige ürgseemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda. Ent otsustavaks asjaoluks jääb seejuures ikkagi, et tee ehtsele inimkonna kasvatusele viib ainult üle rahvusliku olemuse arendamise. Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Selle idee mitmepalgelisus on mõistev ainult idealistliku filosoofia taustal. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on
Igas olendis on midagi jumalikust vaimust ja igas olendis on tegev ühe ja ühtse ürgjõud. Tema palavaimaks sooviks on viia inimesi selle eluühisuse teadvusele. Midagi pole kõrgemat sellest, et inimene aimab ja tunneb elu ja olemise lõputut kokkukuuluvust loodusega, mis väljendab sama vaimu ja inimkonnaga, milles tegev sama ürgjõud. Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel veendunud, et rahvaelu ja rahvavaimu kõige ürgsemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda. 4 Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud tarvilikud konsekventsid. Inimene ja inimsus pole midagi viimistletud ja lõplikult valmis
annaabi.ee 
