Ektoopiline kolle on allpool AV-sõlme vatsakese seinas. VT võib püsida lühiajalise või ka pikaajalise hoona. Kui VT kestab vähemalt poole patsiendi jälgimisperioodist, on tegemist mittepüsiva vatsakeste tahhükardiaga. Kui kestus on vähemalt 30 sekundit, on tegemist püsiva vatsakeste tahhükardiaga, mis võib tekitada peapööritust ja minestust. VT pikaajalise hoo kliiniliseks iseärasuseks on kalduvus kordumisele ja üleminekule vatsakeste fibrillatsiooniks (Maramaa 1991, Mäkijärvi 2010). EKG-s on regulaarne või kergelt ebaregulaarne tahhükardia, enamasti 120-200/min. P- sakid võivad olla näha aga ei oma seose QRS -ga. QRS-kompleksid on laiad, >0,12 sek ja deformeeritud. T-sakid QRS suhtes vastassuunalised. (vt joonis 5). Sagedamini on monofoormne VT, kus vatsakeste sakk alati ühesugune. Harvemini on polümorfne VT ja vatsakeste saki kuju vahelduv (Herold 1999, Mäkijärvi 2010). Joonis 5. Ventrikulaarne tahhükardia.
EKG-s võivad tekkinud uued aktsioonipotentsiaalid näida ektoopiliste löökidena. Kliiniliselt võib varjane järeldepolarisatsiooni olla polümorfse ventrikulaarse tahükardia ehk torsades de pointes- sündroomi tekke põhjuseks. Torsades de pointes sündroomi korral võib patsiendil esineda peapööritust ja ka minestamist ning see sündroom võib viia äkksurmani, kui arütmia muutub vatsakeste fibrillatsiooniks. 2.1.3.2. Hiline järeldepolarisatsioon Hilinenud järeldepolarisatsioon võib esineda kohe peale repolarisatsiooni lõpu ning esineb enamasti kõrgete Ca+ kontsentratsioonide korral. Arvatakse, et Ca+ akumulatsiooni raku sees aktiveerib Cl- ioonide voolu või aktiveerib Na+/Ca+ vahetaja. Na+/Ca+ vahetaja aktivatsiooni korral viiakse akumuleerunud Ca+ välja ning seetõttu suureneb Ca+ väljavoolu ja Na+ sissevoolu
annaabi.ee 
