tülakoidide sisemuse ehk luumeni poole ja plastokinooni reduktaasi sait ehk aktseptorsait asub stroomapoolsel küljel. FSII absorbeerib kiirgust max 680nm juures (klorofüllid a ja b ning lisapigmendid: P680). Terminaalsed elektronide aktseptorid kinoonid. Fotolüüsib vett, O2 eraldub. I fotosüsteem absorbeerib kiirgust max 700nm juures (klorofüll a ja lisapigmendid. P700). Terminaalsed elektronide aktseptorid ferredoksiinid. Toodab NADPH. Taimedes esineb kaht tüüpi fosforüleerimist: 1 atsükliline (osalevad FSII ja FSI, sünteesitakse ATP ja NADPH ning eraldub O2). Iseloomulik z-skeem. 2 tsükliline (osaleb ainult FSI, ATP ainus produkt, O2 ei genereerita ja NADPH ei sünteesita). P700lt eraldunud fotoergastatud elektron ei liigu edasi NADPH-le vaid pöördub ferrodoksiinilt läbi tsütokroom bf kompleksi tagasi plastotsüaniinile. 5
2. Komponent II dinitrogenaasi reduktaas (raua ja väävli-seoseline Fe-valk, mis kannab elektronid dinitrogenaasile). Töötab dimeerina, sisaldab Fe 4S4 klastrit, mis on vajalik FeMo redutseerimiseks lämmastiku fikseerimisel. Erinevatel bakteritel on see süsteem sarnane nii funktsiooni kui ka valkude aminohappelise järjestuse põhjal. N2 fikseerimine on energiakulukas protsess. Nitrogenaasi reaktsiooni tulemusena tekib ammoonium ning vabaneb ka H2. Elektronide allikaks on ferredoksiinid ja flavoproteiinid, mis on saanud elektronid näiteks püruvaadi oksüdeerimisel atsetüül-CoA-ks. N2 + 8H+ + 8e- + 16ATP 2NH3 + H2 + 16ADP + 16Pi Lämmastiku fikseerimine toimub ainult siis, kui molekulaarne lämmastik N 2 on ainus N-allikas. Fikseeritud N, näiteks ammooniumi NH3, nitraatide, aminohapete ja uurea olemasolul on N-fikseerimisega seotud geenid represseeritud. N-fikseerimine on ka hapnikutundlik, sest hapniku juuresolekul nitrogenaas inaktiveerub
annaabi.ee 
