kooliõpetajaid. Piiskop J. Jhering avaldas 1641.aasta paiku Eesti esimese trükitud aabitsa, mis pole samuti säilinud. 1684. aastal rajas Bengt Gottfried Forselius Tartusse kooliõpetajate seminari, samuti koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1684, säilinud vaid vast uustrükid põhjaeestikeelne 1694, lõunaeestikeelne 1698) Eestikeelne kirja- ja trükisõna võrsus katoliikluse ja protestantismi vahelisest võitlusest, täitis kristluse kui feodalismiaegse valitseva ideoloogia levitamise ülesannet, peegeldamata eesti rahva tegelikku elu. Raamatuajalooliselt on arvestatav, et kui esimene eestikeelne raamat ilmus 1525. aastal, siis soomekeelne 1542, leedukeelne 1542 ja lätikeelne 1585 3. Kirjakeele küsimus, kirikukirjanduse kujunemine ja piiblitõlkimine 17. sajandil (H. Stahl, J. Rossihnius, A. ja A. Virginius, Vastne Testament, eestikeelne lauluraamat jm). Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16
järjest arvestatavamaks maakäsitöölised ja kodutööndus. Kiire linnastumine, arenev kaubandus ja ostukaupadena levivad vabrikutooted tõid endaga kaasa talumiljöö teisenemise, sajandeid kestnud traditsioonide hääbumise ja paljudest senistest tõekspidamistest loobumise. Eluruumide laienemisega kambritesse tekib uus motivatsioon loometööks kodukaunistamine. Nii hakatakse valmistama rohkesti täiesti uue otstarbe ja väljanägemisega käsitöötekstiile. Puutööd Feodalismiaegse Eesti maakäsitöö on olnud väga mitmekihiline. Esmalt tuleb nimetada ka kahte täiesti eripalgelist tarbijat: mõisa- ja talumajapidamist. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud
annaabi.ee 
