üritasid oma mõjuvõimu laiendada. Linnad aga püüdsid end sõltumatuks võidelda. Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa kaubalinnad saavutasid nendes katsetes edu muutudes linnvabariikideks, kes allusid rohkem kuningavõimule kui feodaalidele. Kuninga maadel asuvad linnad ei saavutanud täielikku iseseisvust, kuid said mitmeid privileege nagu õiguse omavalitsusele. Seega hakkas langema mõjuvõimsate feodaalide tähtsus linnatsivilisatsioonis, olgugi, et paljud feodaaltsivilisatsioonilinnad jäid 16.sajandi lõpuni senjööride võimu alla. 10.-16. sajandini iseloomustasid feodaaltsivilisatsiooni kaubandusest ja käsitööst elujõudu ammutavad linnad. Linnade osatähtsus sel perioodil oli oluliselt suurem kui varakeskajal. Mõjukaimad Itaalia kaubalinnad avasid teid välismaailmale ning mõjusid positiivselt rahva harituse kasvule. Linnad etendasid olulist rolli kui kaubanduskeskused, kultuurikeskmed ning panid aluse rahandusele ja aitasid kaasa ristirüütlite tegevusele
neid juhtisid valitavad nõukogud Selliseid linnu valitses raad eesotsas bürgermeistritega Need linnal olid vabad teoorjusest andamitest suurematest senjöraalmaksudest Prantsusmaal ja eriti Inglismaal seostus linnade areng üha tugevneva kuningavõimuga Kuningamaadel ei saavutanud linnad enamasti täielikku sõltumatust küll aga kasutati ära õigust valida oma valitsust Paljud feodaaltsivilisatsioonilinnad jäid aga kuni keskaja lõpuni senjööri võimu ja halduskorralduse alla Linna kaitsesid tema privileegid vabadus ei laienenud linnas elavatele inimestele ühtmoodi eelisseisundis olid linnakodanikud nende seast tõusid esile omakorda rikkad kaupmehed, pankurid pärilik linnaaristokraatia patritsiaat Elu linnas nõudis elanikelt väga suurt kohastumisvõimet
annaabi.ee 
