,,Muutused talupoegade olukorras orduaja algusest kuni 19.sajandi alguseni" 1227. aastal muistse vabadusvõitluse kaotamise tulemusel jäid eestlased ilma oma vabadusest ja olid sunnitud leppima võõraste võimu jäämisega põlistele aladele. Sajandite jooksul oli siin pinnal nii orduaeg, rootsi aeg kui ka vene aeg. Läbi nende aegade toimus ka talupoegade olukorras suuri muutusi. Ordu ajal tekkis Eesti alal mitu feodaalriigikest. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa hertsogkonnana Taani kroonile. Suurem osa oli jagatud Liivi ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel. Suurim võim oli Liivi ordul, kes tahtis kontrollida ning juhtida kogu ala. Eestimaal algas feodaalse killustatuse aeg, mille all kannatas enim kohalik rahvas. Eestlastel oligi peale lüüa saamist vaid kolm võimalust: kas hukkuda, sulanduda talupoegade hulka või saksastuda
paavsti vastu. Ordu ja Taani leppisid ära alles pärast Saule lahingut, 1238. aastal sõlmitud Stensby lepinguga, millega Harju- ja Virumaa läksid uuesti Taanile. Seejärel tekkiski Eesti ja Läti aladel poliitiline struktuur, mida nimetame Vana-Liivimaaks. Nimetus tuleb sellest, et esimesena hõivati vallutajate poolt liivlaste maa, mille nimi laienes hiljem ka edasistele vallutustele. Vana-Liivimaa feodaalriigid 13.-14. sajandil. Eesti ja Läti alal tekkis mitu feodaalriigikest. Põhja-Eesti kuulus omaette Eestimaa hertsogkonnana Taanile. Suurem osa Eestist oli jagatud Liivimaa Ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel. Oli ka Tallinna piiskop, kel polnud aga ilmalikku võimu. Läti ala oli jagatud ordu, Riia peapiiskopkonna, Kuramaa piiskopkonna ja Riia linna vahel. Ordualad olid jaotatud komtuur- ja foogtkondadeks. Ordu ja piiskopid olid Saksa-Rooma keisri vasallid, kuid Vana-Liivimaa ei kuulunud Saksa-Rooma keisririigi koosseisu
annaabi.ee 
