Maakond koosnes kolmest muinaskihelkonnast, nimeliselt on teada Lõpekund. Järvamaa alistus 1218. a. Riia piiskopile, langes 1220. a. taanlaste, 1227. a. Mõõgavendade Ordu ja 1238. a. Stensby lepinguga selle järglase Liivimaa Ordu võimu alla. 1265. a. ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi maakonna piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes Järvamaal (haldusüksusena oli see orduvõimu ajal Järva foogtkond) aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja vabatalupoegade arv suurem kui mujal Eestis. Ambla, Järva-Jaani ja Peetri kirikukihelkonnad asutati 13. sajandi esimesel poolel, Koeru kihelkond sama sajandi teisel poolel, Järva-Madise kihelkond enne 1427. aastat. Loomad, linnud Järvamaa metsad on jahimeeste ja loodusesõprade paradiis, kes võivad seal kohtuda peaaegu kõigi Eestis elavate ulukiliikidega karust lendoravani, ning kui veab, linnuharuldustega; soojemal ajal kalju- ja konnakotkastega, kes ei pelga
Mesinduses algas langus 14. sajandil. Selleks mitu põhjust: · korjealade vähenemine · luterlikel jumalateenistustel kulus küünlaid vähem kui katoliiklikel nõudmine vaha järele vähenes · õlu tõrjus mõdu kõrvale · Tegeldi ka kalapüügiga. Eriti kalarikas oli Peipsi järv. Kalapüügitehnikast võib nimetada: · kivist ja puust kalatõkkeid · noota · puuvarbadest ja vaiadest kalapüünist kaitsa. Talurahva koormised Feodaalrent esines kolmes vormis: · teorent · naturaal- ehk loonusrent · raharent Peamisteks koormisteks olid maksud põllu- ja karjasaadustelt. · Kümnis protsentuaalne maks, võis olla igal aastal erinev · Hinnus - püsiva suurusega maks · Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümniseõiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett. Osa loonusandameid juurdus nn. vakuõiguses . Vakupeod püsisid mitmel pool kuni 16
Rendihärrus-kogu maa talupoegade käes,tasuvad renti– naturaalrenti toiduainetes.Lääne-Euroopas.Mõisahärrus-osa maad talupoegade käes, uurem osa mõisamaa,talupojad tasuvad lisaks teorenti(töö mõisa põldudel).Ida- Euroopas.Sunnismaisus-oma maalt lahkumise keeld.Pärisori-sunnismaised talupojad, kelle isikuvabadus oli piiratud.Kuulus feodaalile,võis müüa,kohtuvõim.PÄRISORJUS– tunnused:talupoegade müümine maast lahus/sunnismaisus/piiramatu feodaalrent(koormised)/relvakandmise keeld/allumine mõisniku tahtele(abiellumisluba,töökäsud jms)/avalikust elust kõrvalejäämine/kitsendused vallasvara omamisel,kinnisvara kuulus mõisnikule/mõisniku kohtuvõim.Aadel-pärilik,eesõigustatud seisus keskajal ja hiljemgi.Ka rüütliseisus.Aadli hulka kuulumist märkis aadlitiitel-krahv,parun jne ning hiljem kanne aadlimatriklisse.Feood-lään,mis oli pärandatav pojale,hiljem ka tütrele.Katedraal-piiskopi kirik,peakirik antud piirkonnas
Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Eriti rikas oli Peipsijärv. Talupoegade koormised, nende liigid 13-16. sajandil Feodaalrent esines kolmes vormis: teo-, naturaal- ehk loonus- ja raharent. Kuna eestlaste peamiseks elatusalaks oli põllumajandus, siis olid peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus püsiva suurusega maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel
annaabi.ee 
