(strukturaalsemiootika objekt). Ometi on fenotekst vaid semiootilise analüüsi avastseen, millele järgneb või mille taga seisab tähenduste loomise protsess – genotekst. Genotekst – différance, siin ei ole perifeeriat ega tsentrumit, pole subjektiivsust, kommunikatiivset funktsiooni, valitseb struktureerimatus, polüseemia, mis leiab tähenduse fenoteksti tasandil. Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub fenotekstis. Genotekst on lõputu tähistaja, ei eksisteeri kunagi ainsuses – genotekst on tähistajad. Fenoteksti kommunikatiivsele funktsioonile vastandab genotekst tähenduste loomise. Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis kohtuvad erinevad diskursused e
Genotekst-- erinewuste valitsemine, kus ei ole keset ega perifeeriat, ei ole subjektsust,ega kommunikatiivset ülesannet. Mittestruktureeritud tähenduslik/mõtteline mitmelisus, mis omandab struktuutse korrastatuse vaid FT foonil. Omapärane "kultuuriline lahus", mis kristalliseerub FT-s. * See tungiliste energiate ülekanne, mis organiseerib, st loob ja sisustab teksti sees ja teksti kaudu teatava subjektieelse ruumi, milles subjekt veel ei ole lõhestatud sümboolne üksus nagu fenotekstis - milles veel ei toimi sotsiaalsus, subjekti/objekti vaheline eristus; GT loob ja sisustab ruumi, kus subjekt on alles tekkimas. Fenotekst - valmis, hierarhiliselt organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt, millel on püsiv tähendus. Reaalselt eksisteerivad keelefraasid, erinevad diskursuse tüübid, igasugused sõnalised teosed, mis väljendavad teatud subjektiivset intentsiooni ja täidavad instrumentaalset funktsiooni:
annaabi.ee 
