Feneomenoloogia pöördub ka ilukirjanduse poole aeg-ajalt. Nt. kuidas erinevad autorid kirjeldavad tuld ja mis nad samal ajal kogevad emotsioonid Paikade ja kk-de hoolikas vaatlus, eesmärgiga neid sügavalt mõõta Fenomenoloogia on oma olemuselt eideetiline selle all mõeldakse seda, et konkreetsete nähtuste unikaalsusest üritab ta välja selgitada üldiseid kogemuslikke struktuure v siis olemust, mis iseloomustab mingit kogemust, paika v nähtust. Üldistamine on omani nii fenomenoloogiale kui ka positivismile Fenomenoloogia ei ürita välja selgitada põhjuslikke seoseid, ei pane ka paika eelnevalt seda raamistut, millest ta lähtub, vaid eeldab ja ootab, et struktuur kasva ise välja sellest, et me erinevad kogemused laome üksteise peale ja alles jääb mingi ühisosa erinevate isikute ja gruppide vahel Oluline ka uurija vaatleja asend uurimuse puhul. Pos.lähenemine asetab nähtuse ja uurija vahelemingi ekraani ainult niis saab uurida hinnanguid andmata
Suured õpetajad (Taishi) Shingoni koolkonna asutab Kukai (774-835), kes sai postuumselt tuntuks nime all Kobo- daishi (suur dharma levitaja) Tiantai koolkonna asutab Hiinas Zhiyi (538-597) ja Jaapanis Saicho (767-822), keda hiljem hakati kutsuma Dengyo-daishiks (Suur õpetuse üleandja) Shingon on esoteeriline ja Tiantai eksoteeriline esoteerilises rõhutatakse mantrate ja mandalate olulisust, praktikas need kesksel kohal, Tiantai on filosoofiakesksem, õpetus sarnaneb fenomenoloogiale räägitakse asjadest, fenomenidest ja tühjast iseloomust, on kindlad praktikad mida nad on rõhutanud (peatumine ja vaatlemine). Mõned asjad kandunud üle, võtavad üksteiselt mingeid elemente ja praktikaid pisut üle. Suurte koolkondade sees tekkisid ka erinevad allharud, mis keskendusid 1 või teisele praktikale. Enamik Jaapani õpetlasi hakkavad olema emmas-kummas koolkonnas. Shingon Hakati rääkima buddha dharmakehast. (Dharma keha kättesaadav indias, hiinas, jaapanis
annaabi.ee 
