tahketest, vedelatest ning gaasilistest ainetest. Erinevalt teistest materiaasetest esemetest on mul veel lisaks võime hinnanguid anda ning nende olemasolu põhjendada. Lühidalt, mul on mõistus. Enamasti omistatakse inimestele nii mõistus või vaim (mittefüüsiline) ja keha ning aju (füüsiline). Selline arusaam on tuntud kui dualism – keha ja vaim eksisteerivad kehas eraldi üksustena. Monism seevastu jaguneb kaheks – materialismiks ning fenomenalismiks (subjektiivne idealism). Esimest iseloomustab veendumus, et materiaalsest maailmast eraldi ei eksisteeri midagi, nii seletatakse näiteks teadvust ja mõistust aju, ehk füüsilise, funktsioonina. Teine monismi tüüp kirjeldab arvamust, et füüsilised objektid on taandatavad vaimsetele objektidele. Ehk siis vaid vaimsed objektid, nagu mõistus, eksisteerivad. George Berkeley väitis, et mida me kujutame ette oma kehana on kõigest meie mõistuse taju.
Ta oli iirlasest geenius. Tema arvates ei ole mateeriat olemas. Ta väidab, et esemed ei ole midagi muud kui aistingud. Kui talle näidata üksikuid esemeid näiteks õuna, kohvitassi ja tooli, siis ta väidab, et need on vaid üksikud esemed, mitte mateeria. Ta väidab, et kõik omadused on oma päritolult hingelised. Esse est percipi – eksisteerida tähendab olla tajutav. Ta mõõdab eksistentsi empiirilise kogemuse mõistega. Sellist seisukohta filosoofia ajaloos nimetatakse fenomenalismiks. Kogu maailm ei ole muud, kui tohutu kogum fenomene, hinge ideid. Tema mõttekäik on teravmeelne. Ta on näidanud, et pole olemas midagi muud peale hingede ja hingede ideede, siis millest muust võib seaduspärasus tulla kui mitte piiritust hingest – Jumalast. Maailma ei ole ju olemas. Hume 1711-1776 Kirjutas oma filosoofilise peateose 26 aastaselt. Tema teose ilmumine ei äratanud mingit tähelepanu. Tema enda sõnul „ilmus trükis surnuna sündinult“. 8 aastat hiljem avaldas ta
annaabi.ee 
