Muidugi ei saa unustada kõiki neid tekste, mis on voolitud imelisteks muusikapaladeks, millest paljud on tänu laulupidudele meil kõigil meeles (,,Ta lendab mesipuu poole", ,,Helin", ,,Noor kevade", ,,Hommik", ,,Kui tume veel kauaks" jne). Ka leiab sotsiaalmeedias palju suhteliselt vähetuntud artiste, kes samuti J. Liivi tekste viisistanud on. Liivi luulet iseloomustab siirus ning lihtsus, kuid samas ka erakordne üldistusjõud ja tundesügavus. Usun, et Liiv oli üks väga fenomenaalseid kirjamehi, keda eestlaste südametest kuidagi välja ei juurita. Teda saatev klassiku staatus ei ole ilmselt ilmaaegu siiani kestma jäänud, tänini tsiteeritakse tema tekste ja ta on eeskujuks paljudele praegustele luuletajatele ning inspiratsiooniks kultuuriloomes. Arvo Pärt on öelnud: "Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid; igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb
(induktsiooniprobleem) ja subjektivismile põhjuslikkuse küsimuses. Lõpuks osutab Kant juhtumitele, millal mõistuse piiriületavad taotlused tekitavad dogmaatilise metafüüsika. Kanti filosoofia üks põhitees: fenomenid saavad oma kuju meie tunnetusfakulteetidelt (tunnetusvõimetelt): asjad näivad ajas ja ruumis ulatuvana ning põhjuslikult seotuna vaid meie endi tunnetusomaduste tõttu. [Moodsas teaduskeeles vastandatakse või eristatakse fenomenaalseid ehk nähtava antuse aspekte teoreetilistest aspektidest, mis tuletatakse või postuleeritakse esimeste seletamiseks. Saab vastandada või eristada ka mõisteid ja fenomene (kassi mõiste ja kassi esinemine).] [ühe vaateviisi (ontoloogiline) järgi Kant eksplitseerib kaks maailma, millest noumenaalne on meile tunnetamatu, fenomenaalse maailma alus; teise vaateviisi (metodoloogiline) järgi peegeldab see hoopis arusaama, et igasugune teadmine on teadmine mingist vaatepunktist ning
annaabi.ee 
