puhul tuleks säilitada vormide isikupära, et üks vorm ei haihtks teise. Taimekompositsioon Taimed on arhitektide oluliseks vahendis maastiku kujundamisel. Taimede komponeerimisel kehtivad kõik kunstilise kujundamise võtted- ja vahendid. Taimekompositsiooni koostamisel tuleb arvestada mitmete teguritega: kasvukohatingimustega ja olmetingimustega, olemasoleva taimestikuga, kavandatavate taimede omavahelise sobivusega, kavandatavate taimede mõjuga üksteisele, taimede morfoloogia ja fenoloogiaga. Jättes mõne teguri arvesse võtmata, võib tulemus olla pettumus ning kavandatu ei saavuta kunagi seda ilmet, mida planeeriti. Komponeerimine jaguneb järgnevate printsiipide vahel: taimeökoloogiline-, süstemaatiline-, geobotaaniline- ja vormiprintsiip. Taimeökoloogiline printsiip on tähtsaim taimmaterjali valikul. Valitakse sobivaimad taimeliigid kavandatavale alale. Geobotaanilise printsiibiga arvestatakse looduslike kooslustega sobivust
Taimekompositsiooni koostamise põhiprintsiibid Taimekompositsiooni koostamisel tuleb arvestada paljude teguritega, sealhulgas: · kasvukohatingimuste ja olelustingimustega · olemasoleva taimestikuga(kooslustega) · kavandatavate taimede omavahelise sobivusega · kavandatavate taimede mõjuga üksteisele(sh kasvukiirus, taime maksimaalsed võimalikud mõõtmed, ealisus jne) · nii kavandatavate kui olemasolevate taimede morfoloogia ja fenoloogiaga Jättes loetelus mõne teguri arvestamata, võib juhtuda, et kavandatu ei saa kunagi seda ilmet, mida kujundaja oma vaimusilmas ning paberil ette kujutas. Taimede põhilisteks kujunduslikeks karakteristikuteks on:lehestiku(okastiku) värvus, õite ja viljade värvus, oksastiku ning tüve(võrsete) värvus, oksagraafika(rohttaimedel leherosett jne), võra kuju, lehestiku faktuur(lehtede suurus, paiknemine võrsel ning kuju)
annaabi.ee 
