Eesti aladele ja neid huvitas eelkõige merevaik. Eestlased tootsid vilja ja vahetasid seda karusnaha vastu, see vahetati omakorda muu asja vastu. Surnuid hakati matma tarand kalmetesse, need olid kivist laotud müürid, kuhu surnud maeti põletatuna. Tõenäoliselt maeti ühte kalmesse 10-20 surnut. Aastal 98 P.Kr. nimetab Rooma ajaloolane Tacitus Läänemere rahvaid, ta rääkis aestidest ja fennidest. Üldlevinult loetakse eestlase nimi tulnud aestist. Fennidena nimetas ta tõenäoliselt soomlasi. Eestlased muinasaja lõpul. 2. aasta tuhande alguses toimus meie esivanemate elus tõusev periood. Rahvaarv kasvas, maa oli tihedalt asustatud. 13. sajandi alguses olid olemas ka hiljem tuntud külad ja asulad. Elanike arv küündis 150000-ni. Sellest perioodist pärinevad esimesed kirjalikud allikad, nendest oluliseim on Läti Hendriku Kroonika aastatest 1184-1227. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli kujunenud
Antiikajast alates on muud eurooplased saame nimetanud ka fennideks või finnideks. Esmakordselt mainitakse saame fennide nime all Tacituse 98. aastal ilmunud teoses ,,Germania", vastandades nende kehva, kuid rikkumatut loodusrahva elu rikutud lääne tsivilisatsioonile. 555. aastal mainib kreeklane Prokopius Thule elanikke skritifinne. 53 Skridfinne mainib ka Paulus Diaconus umbes 750. aastal kui jahimehi ja suusatajaid. Finnide või fennidena olid saamid tuntud ka viikingitele. 13. sajandi Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teoses ,,Gesta Danorum" räägitakse taas finnidest ja ka ,,suusatavatest" finnidest. Prokopius ja Paulus Diaconus mainivad ,,kahte Lapimaad", milles on nähtud viidet saamide asumisele Laadoga lähistel. Venemaale kuulunud aladel on 11. sajandist ning Rootsi-Soome aladel 13. ja 14. sajandist alates saamide kohta käibel olnud nimetus laplased (rootsi lappar, soome lappalaiset , vene lopari).
annaabi.ee 
