√ Sümpatriline liigiteke – liigi jagunemine kaheks ilma geograafilise isoleerituseta, kas spetsialiseerumise kaudu erinevatele ökoniššidele või muude ristumist vältivate piirangute tekke tõttu • Hübridiseerumine • Polüploidiseerumine Süstemaatika põhisuunad. Erinevad lähenemisviisid loomuliku (arenguloolise) süsteemi koostamiseks: √ Empiiriline süstemaatika √ Feneetiline süstemaatika e. feneetika √ Kladistiline e. fülogeneetiline süstemaatika e. kladistika √ Evolutsiooniline süstemaatika Feneetika Süstemaatika haru, mis tegeleb uuritavate objektide fenotüübiliste (nähtavate) tunnuste mõõtmise ja võrdlemisega, nendevaheliste seoste analüüsiga ning käsitletud tunnuste alusel objektide kvantitatiivse klassifitseerimisega Põhimõte: üldine sarnasus peaks piisaval määral peegeldama uuritavate organismide evolutsioonilist seotust Feneetika vastu töötavad:
Peaaegu neutraalne molekulaarse evolutsiooni teooria (PNMET). Samuti molekulaarse kella teooria. 3) Alates 1980: Andmed DNA-s leiduvate mutatsioonide kohta (PCR, Sangeri sekveneerimine, restriktsioonanalüüs, mikrosatelliitide analüüs). Kasutati palju mtDNA ja Y kromosoomi andmeid. Tulemusena sündis koalestsentsiteooria ja kirjeldati suhteliselt täpselt paljude looduslike populatsioonide demograafiline ajalugu, sh inimese puhul. (Meetoditena feneetika: erinevuste uurimine, fülogeneetika: erinevuste tekkimise uurimine.) 4) Alates 2000: Uued sekveneerimistehnikad on võimaldanud saada rohkem genoomseid andmeid, ka genotüpiseerimiskiipide kasutuselevõtt. Populatsioonigeneetika plahvatuslik areng – praegu on andmeid rohkem, kui teadlased neid analüüsida jõuavad. 3. Hardy Weinbergi tasakaaluvõrrandi ajalooline kontekst ja tähtsus.
annaabi.ee 
