(Morris:148) "Feminiinne tekst ei või olla muud kui ümberlükkav. Ta on vulkaaniline; kirjutatuna lõhub ta vanad võimustruktuurid, maskuliinsed vormid, teist teed ei ole. Naisele ei ole kohta, kui ta pole mees. Kui ta on nais-tema, tähendab see käsku hajutada kõik, lõhkuda institutsioonide raamid, õhkida seadus, murda naerdes tõde." (Cixous : 88) Toodud katkendites torkab silma ülistav ja enesekindel toon. Autori eesmärk on maalida feminiinsest identiteedist helge ja rõõmus pilt, vaatamata teema tõsidusele anda positiivseid emotsioone. Rõhutades naise kehalisust positiivsena, vastandab ta selle aastasadu käibinud stereotüübile naise kehast kui patu paigast, roojasest, hukutavast jne, mille abil naisi on õpetatud ennast vihkama. (vrd. Shopenhauer: "Naine on see köis, millega patuseid mehi põrgusse veetakse") Cixous räägib enamasti meie-vormis, mis tekitab positiivse kollektiivse tunde. Tema keeles ja
rituaalid, ühiskonna reeglid, teistega arvestamise. Keskpunktiks on mõiste PHALLUS. Isanimi. Jõud, mis valvab selle järele, et tekiksid seosed, kord. Iga inimene aktsepteerib Phalluse olemasolu kui sümboolse korra keskpuntki. Siin saab ring täis. Phallus ja reaalne on teineteisega sarnased. Jõutakse paradiisi siis kui järgid sümboolse korra etteantud seadusi. Kui allud isanimele jõuad täiuslikkuse seisundini. Maskulliinne maailm on sümboolse korra maailm. Oleme lahkunud feminiinsest maailmast, omandanud keele ja uue maailmakorra. Žižek – Lacane tõlgendaja. Kirjeldab reaalse mõistet. Sarnaselt nagu umberto eco roosi nimes. Kultuuris on tähtis see, kuidas pääseda sümboolse korra reeglistike käest reaalsusesse. Mässaja üritab seda. Armastus ja meri – tohutu suur väli, mis on kütkestav. See on sarnane minevikuga, reaalsusega. Meheliku piirid upuvad armastusse ära. Mõnu ja hävitus. Vedel ja vormitu.
annaabi.ee 
