Id facere lausest, quod decet, non quod licet kiiduväärne on teha seda, mis sobib, mitte seda, mida võib. Ignavia est iacere dum possis surgere argus on lamada, kui suudad tõusta. Ignorantia non est argumentum teadmatus ei ole argument. Ignoscito semper alteri, numquam tibi andesta alati teistele, mitte iialgi iseenesele. Imperare sibi maximum imperarum est enesevalitsus on suurim valitsus. In corpore sano mens sana terves kehas terve vaim. Infelicimum genus infortunii est fuisse felicem suurim õnnetus on olla olnud õnnelik. In hostem omnia licita vaenlase suhtes on kõik lubatud. Inter pares amicitiasõprus võib olla võrdsete vahel. In vitium ducit culpae fuga soov vältida üht eksimust toob kaasa teise. Invitum qui servat idem facit occidentikes päästab kellegi vastu tema tahtmist, teeb sellega kuriteo. Ira furor brevis estraev on lühike hullumeelsus. Ira odium generat, concordia nutrit amorem raev sünnitab vihkamist, üksmeel toidab armastust. L
jõuavad ära viia; kuidas tasub Tema siis headele valitsejatele, kes vagade kavatsustega teenivad Jumala rahvast ja on vastu nende vaenlastele. Sellistele ei luba ta maist, vaid taevast tasu; tasu, mida võib leida vaid Jumalas." Vooruste eesmärgiks/tasuks on õndsus (beatitudo). ,,Igaüks, kui ta toimib õieti, püüab saavutada seda, mida ta kõige enam soovib; see on, et ta oleks õnnelik (felicem); Aristotelesel on õnn (eudaemonia) rohkem seotud selle maailma hüvedega. Õnn polnud otseselt seotud vaid materiaalsete asjadega, kuid oli seotud indiviidi ja tema tegevusega polises. Thomasel on teist sorti eudaemonia: ,,Maa peal ei ole midagi .... mis saaks teha inimest õndsaks; ei, järelikult, ei ole maised tasud piisavad ka kuningale." Erinevalt Augustinusest peab ta taevaseid tasusid normiks maistele valitsejatele. On positiivsem. Kuningavõimust. Ptk 9
annaabi.ee 
