I. Lenin pidas vaadeldava ajajärgu kõige tabavamaks iseloomustuseks: nüüd on kõik ,,pea peale pöördunud" ja ,,alles kujunemas". ,,Pea peale oöördunud" oli kogu senine elukorraldus, varises aastasadu püsinud ja valitsevatele klassidele igavesena tundunud feodaalpärisorjuslik kord. Ajalooprotsessi seaduspärasuse raudse jõuga astus ellu, ,,oli kujunemas" uus, kondanlik kord, rikas uutest, veel teravamatest vastuoludest. Fedoaalkorra rüpes kujunema hakanud kapitalistlikud suhted ei saanud endale Venemaal vaba arenemisteed. Seepärast kujunes ühiskondlike formatsioonide vahetus pikaajaliseks ja valuliseks protsessiks. Pärisorjuse kaotamine peaasjalikult ainult aadliklassis huve arvestava reformi teel 1861. aastal ei lahendanud maaküsimust. Venemaa demokraatliku ümberkujundamise elulisi vajadusi ei rahuldanud ka teised 60-ndate aastate ebajärjekindlad
rahvad. Feodaalkorra tekkimise põhjused ja feodaalsüsteemi sisuline pool (osapooled ja nende kohustused, ning areng Lääne-Euroopas. Keskaegses Euroopas puudus tugev administratiivne ja keskvõim – seega sai valitsemine rajaneda isiklikel suhetel. Fodoaalkorda võib mõista kui ühiskonna valitsemise viisi, mis põhineb alluvussuhte võrgustikel. Keskaegne Euroopa oli fedoaaltsivilisatsioon, kus ühiskond jagunes kolmeks seisuseks (nim eelpool). Fedoaalkorra aluseks oli isanda ehk senjööri ja vasalli ehk läänimehe suhe- vasall vandus truudus ja sai selle eest feoodi ehk maavalduse koos talupoegadega ehk lääni. Vasall abistas ja andis nõu isandale ning toetama tema poliitikat. Fedoaalsüsteem kujunes välja juba Karolingide ajal. Alates 11. sajandist said vasallid üha suurema võimu oma valduste üle ja need kujunesid päritavks. Vasallide õigused hakkasid lähenema omandiõigusele ja nende ühiskondlik positsioon tugevnes
annaabi.ee 
