Sophie 28. juunil 1744 vastu õigeusu, millega sai ta nimeks Katariina ( ) ning 29. juunil toimus Jekaterina Aleksejevna ning Pjotr Fjodovitsi kihlus. Vahepeal õppis ta kiiresti ära vene keele. Abielu sõlmiti 21. augustil 1745. Katariina sai väga hea hariduse, mis võimaldas tal pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filosoofidega, näiteks Voltaire'ga. Katariina ning Peetri abielu oli sõlmitud riiklikel kaalutustel ning abielu ei olnud tundeabielu, kumbki abikaasa omas nn favoriite. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754 sündis poeg suurvürst Paul Petrovits (tulevane keiser Paul I) ja hiljem tütar Anna (17571759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Poja Paveli sünni ajal oli Katariina suhtes armukese Sergei Saltõkoviga. Tütre Anna, sünni ajal oli ta suhtes Venemaale saadetud Saksimaa saadiku krahv Stanislaw August Poniatowskiga. . Valitsemisaeg Venemaal 25. detsembril 1761. a
ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses parlamendisaadikuid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja. Ta haaras ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte, kuna James oli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, reaalse valitsemise jättis ta teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja parlamendisaadikud ning mitmed suurnikud asusid ründama tema favoriite ja kuningale halva nõu andjaid. Esimesena võeti löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ning keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Sellest polnud kasu ja Buckingham tapeti 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ning parlament ei tahtnud enam üldse raha anda
Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendisaadikud ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid. Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ning keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckingham sai kolmanda võimaluse, tapeti ta 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ning parlament ei soovinud
annaabi.ee 
