Urgell ja Josep Pascó. Pärast tõsise kõhutüüfusehoo üleelamist 1911. aastal otsustas Miro oma elu maalimisele pühendada. Ta maalis tihti maastikke ning sai inspiratsiooni katalaani maaelust. Ta õppis Barcelonas La Lonja kaunite kunstide koolis ning tema esimene isikunäitus toimus 1918. aastal samas linnas Dalmau galeriis. Tööd, mis ta tegi enne 1920. aastat(enne esimest Pariisireisi), peegeldavad erinevate kunstivoolude jooni, näiteks fauvismi puhtaid ja erksaid värve, kubismi geomeetrilisi kujundeid, mõjutusi katalaani rahvapärasest kunstist ning rooma kirikufreskodest. Miró läks 1919. aastal Pariisi, tutvus fovistide ja dadaistidega, sai lähedaseks sõbraks Picassoga. Inspiratsiooniks sai nüüd kirjandus ja luule. 1921. aastal toimus tema esimene Pariisi isikunäitus, La Licorne galeriis. Sürrealistliku liikumisega ühines Miró 1924. aastal. Teda hakkas huvitama unenäo-ja fantaasiamaailm, ta tööd olid värvirikkad
1905-07 oli ta foov ning analoogselt Matisse'iga pidas värvi iseseisvaks dekoratiivseks elemendiks. Sel perioodil maalis portreesid, maastikke ja tänavapilte, milles esinesid tugevad ja erksad värvide kontrastid. Ta kavandas ja lõi seinadekoratsioonid Champs-Elyseés teatrile (1913), Petit Palais's (1924-25) ning kaunistas mitmeid villasid. Oli sügavalt huvitatud kristlikest teemadest ning 1919 asutas kool-stuudio "Ateliers d'Art Sacré" Pariisis. Tema teooriad andsin panuse kubismi, fauvismi ja abstraktse kunsti vundamendile. tema hilisema aja kunsti hulka kuuluvad maastikud ja figuratiiv maalid. Peamiseks huviks jäi religioossete aspektide maalimine, naagu "The dignity of labour" Defineeris neotraditsionalismi järgmiselt: “Pidage meeles, et pilt - olenemata sellest kas sellel kujutatakse sõjahobust,naisakit või elust võetud lugu- on ellkõige vaid kahemõõteline pind, mis on kaetud kindla süsteemi järgi korrastatud värvidega.” Maurice Denis arendas välja selge
annaabi.ee 
