1) Närvikliinik ja neuroloogiakateeder (prof. L. Puusepa), 2)füsioloogia (M. Tiitso) 3)farmakoloogia (G. Barkan) õppetool. Alexander Lipschütz, Alfred Fleisch ja Maks Tiitso täiustasid füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid teadlased sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele. Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg)
Alfred Fleisch (1892-1973) ja Maks Tiitso (1900-1944). Kaks esimest jätkasid edukat teadlaskarjääri muu maailma ülikoolides Lipschütz Tsiilis, Santiagos, kuhu lahkus 1926. a, Fleisch Lausanne'is (lahkus 1932). Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid 51 sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele, Fleisch ja Tiitso täiustasid sj füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule pani aluse prof. Siegfried Loewe (1884- 1963), kelle uurimisvaldkonnad ulatusid ravimudade analüüsimisest või joodi toimest kilpnäärme ravisse, kuni emakasse toimivate ühendite farmakoloogiani (mis omakorda viis suguhormoonide temaatikani). Loewe järglaseks õppetoolis oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Barkan sunniti paraku 1938
annaabi.ee 
