nõukogude kirjanduse kullafondi. A. N. Tolstoi on palju ära teinud ka teaduslik-fantastilise romaani alal. Romaani «Aeliita», mis ilmus trükis 1922. aastal, võib tegelikult pidada nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks. Mõni aeg hiljem, 1925.--1926. aastail avaldatakse ühes ajakirjas «Insener Garini hüperboloid». Just need teosed panid alguse nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale, millel on omad selgesti väljakujunenud jooned. Teaduslik-fantastiliste teoste süzeed ehitatakse tavaliselt üles inimese kokkupõrkele loodusega, nad avavad lugejale uute teaduslike ja tehniliste leiutuste põneva maailma. Seejuures aga tõsteti enamikes sedalaadi teostes mineviku kirjanduses harilikult esile kangelane, kes seisis kaugel ühiskondlikest huvidest ja otsekui reeglina -- konfliktis tegelikkusega.
Võitlus rüütelkonna ja linnakodanluse vahel kajastub tekkivas linnakirjanduses. Kui rüütlikirjandus upub keskaja lõpul fantaasiasse, siis linnakirjandus püsib elulähedasena. Esitab tavalist argipäeva, kasutatakse kõnekeele lähedast väljenduslaadi. Käsitlusaineks on elu pahupoole nähtused, inimestevahelised elusuhted. Õpetust jagatakse satiirilises käsitluses. Rahvalikule kirjandusele on omane geneetiline seos rahvaluulega, igapäevase elu vastandamine rüütlikirjanduse fantastikale, demokraatliku kangelase ülistamine ja ühiskondliku tegelikkuse satiiriline hindamine. Linnakirjandus on rikas zanridelt: esineb satiiriline või naljalaul, kasutatkase mitmesuguseid draamavorme( alates müsteeriumidest ja lõpetades narrimängudega), luuakse satiirilisi ja allegoorilisi romaane, aga ka anekdootliku sisuga väikevorme, didaktilisi jutustusi ja valme. Ettekandjateks on samad zonglöörid, kes lõbustasid kurtuaasse reperutaariga. Kutseliste
Libreto mitmesugustele puudustele vaatamata (positiivsete tegelaste passiivsus, olustiku patriarhaalselt idülliline kujutamine ja idealiseerimine) peab hindama seda, et tegelased on peamiselt lihtsad inimesed rahva hulgast. Kõrvuti rahvaolustikuga kohtame "Nõidkütis" suurepäraseid looduspilte ja fantastilisi stseene. Ooperi ülesehitus on väga lihtne ja selge: äärmised vaatused (I ja III) on ehitatud suurte massistseenidena, nende vahele jääb II - tunnetele (1.pilt) ja fantastikale (2.pilt) põhinev vaatus. Esimene vaatus - draama algus, kurjad jõud püüavad vallutada Maxi hinge. Teine vaatus - võitlus hea ja kurja vahel, ning kurja ajutine võidutsemine Kolmas vaatus - kulminatsioon ja headuse võit. "Nõidküti" loomisel lähtub Weber saksa laulumängust, milles tavaliselt puudus muusikalis-dramaatiline areng ja muusika koosnes üksikuist iseseisvaist sidumata numbritest, mis vaheldusid kõnedialoogidega. Ka "Nõidkütis" katkestavad muusikat
annaabi.ee 
