Ühele pakuvad õnnelikuks saamise võimalust heateod, teisele aga materiaalsed esemed. Igaüks tõlgendab õnnelikuks saamist vastavalt sellele, kuidas tahab, nt uus auto, mõni mäng, jalgratas, hea hinne eksamil, uus kallim, mõni lotovõit. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid- eeltoodud näidete põhjal vägagi materiaalsed viisid. Samuti saab materiaalset õnnelikuks saamise viisi tõlgendada läbi kogumismaania. A' la markide, pudelikorkide, kleepsude või mille iganes kogumisega. Kui fanaatikule see meeldib ja ta sellest rõõmu tunneb, saab öelda, et ta tunneb end kogudes õnnelikuna. Teised inimesed, kes õnnelikuks saavad, on vaimse õnne pakkujad ja kogujad. Inglismaalgi oli mees, kes peale ema surma hakkas käima mööda tänavaid, andes iga päev ära 10 dollarit ühele erinevale inimesele, lootuses kuulda mõnda vahvat lugu. 90 päevaga kuulis ta 90 erinevat lugu ja seda rutiini järgib ta tänapäevani. Tema projekti algusest on praeguseks möödas ligi 10 aastat
Algavast reformatsioonist jäi Erasmus kõrvale, tal tekkis Lutheriga tahtevabaduse küsimuses koguni konflikt. Erasmusele tähendas ristiusk eelkõige inimeetika arvestamist. Ta taunis usulist silmakirjalikkust, indulgentsidega kaubitsemist, usufanatismi, vaimulike harimatust ja kombelõtvust, "pildikummardamist". Ersamus pani aluse piiblikriitikale. Kunstnik suri Londonis 1543. aastal katku. Humanism - isiksuse vabadust taotlenud liikumine renessansiajastul Fanatism - fanaatikule omane kirglik andumus, pühendumus Fanaatik - millegi kirglik kaitsja v harrastaja Teoloogia usuteadus His scholarly name Desiderius Erasmus Roterodamus comprises the following three elements: the Latin noun desiderium ("longing" or "desire"; the name being a genuine Late Latin name); the Greek adjective (erásmios) meaning "desired", and, in the form Erasmus, also the name of a saint; and the Latinized adjectival form for the city of Rotterdam (Roterodamus = "of Rotterdam").
sissetulek ja sai rahulikult keskenduda antiigi uurimisele. Kui ta on 23, kohtab ta Laurat, kellesse silmapilkselt armub. Petrarca elab erinevate võimukandjate õukondades ja pühendub antiigile. Teda võetakse kõikjal hästi vastu. Külastuste käigus uurib ta välismaistes raamatukogudes antiikkirjanduse tekste. Kirjutas eepose „Aafrika“, mis räägib Itaalia hiilgusest. Selle eepose eest määratletakse teda kui poeeti, mis on talle kui antiigi fanaatikule suur au. Ta unistab Itaalia ühinemisest ja kirjutab sellest ka eeposes. Kaudselt uurib ka Dante Alighierit. Sureb 70-aastasena vanadusse. Tänu Francesco Petrarcale on alles jäänud Cicero kõned, mille ta oma antiigi uurimise käigus avastas. Ta hindas Vergiliust ja Cicerot eriti kõrgelt. Tegeles ka ise sarnaste žanridega. Kirjutas teose „Kirjad“, kus ta kirjutas oma mõtteid antiigi suurkujudele ja käsitles kaasaja probleeme. Ta eelistas kirjutada ladina keelt erinevalt Dante
annaabi.ee 
