lihtsalt mingi sügavam viha, et ta neid nii järjekindlalt kritiseerib. Lõpuks ütleb ta muidugi, et tema arvamused ei tähenda alati absoluutset õigust ja, et ta ei ürita kedagi ümber veenda. Mulle tundus küll teisiti. Järgmine särav osa minu jaoks oli falsifikatsionismi käsitlus. Autor kirjeldab kui oluline on erinevate teooriatae falsifitseeritavusaste. Sellele ühtset vastust ei leia, kuna teooria võimalike falsifitseerijate arv on alati lõpmatu. Falsifikatsionisti ideaal on näidata, et kogu teaduse ajaloolist evolutsiooni moodustavate teooriate jada koosneb falsifitseeritavaist teooriaist, kusjuures iga järgmise falsifitseeritavusaste on kõrgem kui eelmisel. Nõue, et teaduse arenedes peavad tema teooriad muutuma aina falsifitseeritavamaks, seega aina sisukamaks ning järjest teaberikkamaks, hoiab ära modifikatsioonid, mida tehtaks teoorias vaid selleks, et kaitsta teda ähvardava falsifitseerimise eest
falsifikatsioonidest need tähtsad aspektid, kust teadus edasi areneb (75). teaduse eesmärgiks on laialdase informatiivse sisuga teooriad, tervitavad falsifikatsionistid spekulatiivseid oletusi. Vastupidine naiivinduktivistidele. Falsifikatsionist tajub induktsioonist tulenevat piiratust ning vaatluse alluvust teooriale. Teooriate kõrge falsitseerituvseastme nõue sunnib siit tuletama reeglit: teooriad esitatagu selgelt ja täpselt (76). 4.Falsifikatsioon ja protsess (77-82). Teaduse areng falsifikatsionisti pilgu läbi võiks lugeda lühidalt kirjeldades nii: teadus algab probleemidest, maailma või universumi mõne aspekti omaduste toimimise seletamisega seotud probleemidest. Probleemi lahenduseks esitavad teadlased falsifitseeritavaid hüpoteese. Seejärel vaadatakse ette pandud hüpteesid kriitiliselt läbi ja testitakse. Mõned heidetakse kohe kõrvale. Teistel võib rohkem edu olla. Nendele tuleb teha veelgivaljemat kriitikat ja uusi rangeid teste. Kui paljudes
annaabi.ee 
