Postpositivism tekkis 20. saj 60ndatel. Mõiste "postpositivism" hõlmab neopositivismi, asendades selle laiema mõistega. Postpositivism ei esine ühtsust: paljudes küsimustes, on "sisemine" arutelu. Väljendades ühe oma tuntumima esindaja Thomas Kuhn'i mõtteid, paljudes küsimustes esineb sisemine paradigma. Võib välja tuua kaks peamist valdkonda (muidugi tekib vahel teisitimõtlejate kogukondi): relativistlik, esindaja Thomas Kuhn, Paul Feyerabend Michael Polanyi, ja fallibilistlik, see grupi eest peaks vastutama eelkõige Karl Popper ja Imre Lakatos ja J. Watkins, J. . Agassi, J. Fetzer. Esimese esinadajad veenavad hetkeseisu suhtelisust, tavalisust, teaduslike teadmiste olukorrast olenemist, omistavad suurt tähtsust sotsiaalsed tegurite mõjule teadusele. Teise filosoofia põhineb teaduslike teadmiste patulisusele, selle ebastabiilsusele ajas. Postppostitivism võõrandub prioriteetsest ja loogilisest sümbolite uurimisest (keel,
Reliabiilsus (usaldusväärsus) käsitab uskumuste tekkimise või saavutamise protsesside, meetodite ja praktikate reeglipärast usaldusväärsust. Reliabiilsuse teooria tugevused: seotus tõe mõistega objektiivses mõttes: usaldusväärse protsessi sihiks on asjade tegeliku (tõese) seisu väljaselgitamine ning usaldusväärsuse kriteeriumiks on protsessi reeglipärane edukus selle sihi saavutamisel; õigustus(e usaldusväärsus) on astmeline ja fallibilistlik: nagu uskumine võib olla vähem või rohkem õigustatud, või suisa ekslik, nii võivad ka uskumusi tekitavad mehhanismid olla rohkem või vähem usaldusväärsed. 29. Millised on tõese tunnistuse kujunemise tingimused ja tunnistust vääravad tegurid (joonise põhjal)? TUNNISTUS 'on P' ÜTLEB et X
annaabi.ee 
