hobuselt hea kasutada. Amb koosnes mitmest osast: 1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda. 2.laad 3. nöör, mis oli enamasti kanepist, kuid ka kõõlustest ja naharibadest. 4. päästemehhanism, millest kõige tavalisem oli päästikukettaga (ketas ammu sees, päästikule surudes lükkas ketas nööri tema sälgust välja). · Falkion, mida kasutati jätkuvalt. See oli üheteraline raske raierelv, mille ots kaardus pisut üles, kuigi hiljem muutus ta teramik mõnevõrra kitsamaks. Falkion oli ka esimene mõõk, mille juurde tekkis nimetissõrme konks. Peamiselt oli see raierelv, kuid kasutati ka ratsanike poolt.
Samal ajal peab olema ettevaatlik kontralöökide osas, iga rünnak tekitab kaitses auke ning annab võimaluse vastulöögiks. Üheaegne tabamus on kahevõitluses väga tõenäoline, eriti mõõk mõõga vastu. Ühekäe nui ja ühekäe kirves võivad olla nii raksked relvad, kui ka väga kergeid, olenevalt tegumoest. Väga kerge ja kiire relv võib olla näiteks kergest puidust või rotangist kepp. Mõõkade seas leidub samuti raskemat tüüpi relvi nagu falkion, falkata või kahekäe mõõk. Valdavalt on mõõgad aga kergemapoolsed ja kaaluvad umbes kilo. Eriti kerged on igasugused 10 uuema aja vehklemisrelvad, mis on arenenud välja saablist ja rapiirist ning muidugi väikesed noad ja pistodad. Vanimad teadaolevad lühikesed mõõgad pärinevad pronksiajast, enam kui viis tuhat aastat tagasi. Umbes kolme tuhande aasta eest hakkasid kreeklased ja keldid kasutama raudmõõku.
annaabi.ee 
